Kuidas ma iseendaga rahu sõlmisin...

Vabandan, mu peaaegu nagu lubadusest rohkem kirjutada ei tulnud juba jälle midagi väga normaalset välja.

Küll aga täitsin ma visalt seda teist lubadust, milleks oli rohkem enda sisse vaatamine ja enda mõtete ja tunnete välja selgitamine ning lõpuks ka välja ütlemine. Lõpptulemust võib aga viimaste kuude olukorda arvesse võttes võrdlemisigi edukaks pidada.

Paljud, kes seda blogi eales lugenud on, teavad, et mu üheks igaveseks ristiks ja viletsuseks kaelas on olnud mu läbisaamine teatud õppeasutusega, mille koolipinki ma juba teist aastat nühin. Lisa sinna juurde veel teatud määral segadust isiklikus elus ja kalduvust raskemeelsusele ning kokkuvõttes sai sellest üks päris paks ja rasvane supp, mida ära süüa oli minu jaoks juba liig palju.

Kuid teada tõde on, et kui juba päris sügavale mülkasse jõuda, siis ühel hetkel ei saa enam väga sügavamale minna. Piir tuleb ette. Saab kas kõrvale ehk siis samale tasemele jääda, mis ei ole absoluutselt eriti keeruline tegevus, piisab parajast kogusest enesehaletsusest ja jõuetusetundest ja jaksamatusest abi otsida ning endaga tööd teha, mis on, võtan omaks, minu puhul täiesti tüüpiline refleks. Kui ma olen mingil põhjusel õnnetu, siis ma olen edasi õnnetu, virisen selle üle, tüütan sellega mõnd oma sõpra, kuni sel inimesel kõrini saab, siis otsin mõne teise, kes pole seda hala veel kuulnud ja hakkan otsast peale, kogu aeg süvendades endale, kui halvasti kõik on, tekitades stressi inimestele, kes üritavad mind aidata ja siis vingun seni, kuni midagi juhtub, a la kool saab otsa või talv saab läbi või kolin kodust ära vms. Aga on ka lootust lõpuks liikuda üles.

Ühe minust targema inimese sõnul on oskus iseendale vastu vaielda kuldaväärt ning tuleks endale sisse harjutada. Vajadusel kas või iga päev tunniks ajaks maha istuda, võtta kõik oma muremõtted ükshaaval ette ja siis neile vastu vaielda.

Naljakal kombel ei olnud minus ülimat rahu esile kutsunud ilmutuslik hetk aga aastatepikkuse meditatsioonide ega ka õhtupikkuse eneseanalüüsi tulemus, vaid lihtsalt moment. Moment, kui kogu mu peas olnud pundar oli äkitselt sirgjoon ja see toimus nii murdosa sekundiga, et jäi mulje, nagu poleks mingit harutamist üldse toimunudki. Äkitselt oli kõik selge. Veel naljakamal kombel saabus see hetk koristamise käigus. Nimelt erinevalt paljudest inimestest, kes peavad koristamist väga puhastavaks ja rahustavaks tegevuseks, ajab mind koristamine hästi stressi, sest ma alustan seda suurima entusiasmiga, leian aga poole pealt midagi huvitavamat või väsin ja lõpptulemusena on kogu elamine veel rohkem sassis kui enne. Või äärmisel juhul ma tõesti koristan lõpuni, aga siis juba metsikust vihast, sest ma jälle ei suutnud seda teha, nii et see mulle rõõmu valmistaks. :D

Jõudes aga olulise juurde tagasi, oli mul peal jälle üks nendest ennastohverdavatest hetkedest, kui ma olin osadeks võtnud terve gaasipliidi ja seal kodukeemia aurude sees hakkas mu mõte nii äkitselt sel ammu läbi kedratud teemal nii kiiresti jooksma, tuhat mõtet tulistas läbi mu pea ning korraga haaras mind tohutult eufooriline tunne, et kõik on hästi. See tunne oli lausa nõnda eufooriline, et ma sattusin täiesti segadusse, sest ma polnud end ammu niivõrd suurepäraselt tundnud. Minus segunesid korraga soov täiest kõrist karjuda ja samas seletamatu kergusetunne ja lihtsalt selleks, et see tunne minust ei lahkuks, viskasin ma kõik Cifised nuustikud ja pliiditükid sinnapaika ja jooksin arvuti taha, et lihtsalt oma mõtteid endast välja kirjutada. Üks kõik, kuidas ma ka ei üritanud, ükski sõna või lause, mis sõrmeotstest klaviatuurini jõudis, ei suutnud väljendada seda seisundit, mis mind valdas. Aga ma lihtsalt kirjutasin, ilma erilise tähelepanuta kirjavahemärkidele ja suurtele algustähtedele. Ning kui ma nüüd tagantjärele seda kirjutist loen, siis see ei väljenda tõesti võrdväärseltki seda tunnet, mis mind valdas, aga siiski teeb see mind õnnelikuks.

Kui kedagi nüüd huvitab, et mis see suur ilmutus või selgusehetk endast sisuliselt kujutas, siis oli see lihtsalt äkiline leppimine sellega, et ma ei tea kõiki vastuseid. Ja see on okei. Ma teadsin äkki sekundi pealt, et ma pean koolist akadeemilise puhkuse võtma, sest ma ei suuda isegi kaugõppesse astumisega algust teha, sest kogu see temaatika on mulle niivõrd vastukarva, et tekitab minus ainult väikesele lapsele kohast refleksi vältida kõike, mis sellega seondub. Seega ma tegin hoopis teadliku vältimise valiku. Otsustasin, et ma loobun mingiks ajaks koolis käimisest, sest seni kaua, kuni ma seal hingekirjas olen, aga lihtsalt kohal ei käi, istub see mittetegemine mul täpselt nii kukil, nagu ma käiks seal iga päev. Ning iga jumala hommik jäingi ma ärkama selle mõttega, et täna ma teen need kooliasjad ära. Ning iga jumala õhtu ma uinusin selle süütundega, et kuradi raisk, ma ei saanud jälle hakkama. Ning järgmine hommik tuli jälle selle "täna ma teen" hurraaga, et tuhmuda selleks igaõhtuseks enesepõlguseks ja enese hädavaresena tundmiseks. Olgugi et koolis käimise asemel käisin ma pea iga päev tööl, teenisin raha enda ülalpidamiseks ja oma soovide täitmiseks.

Jah, te teate ja ma tean, et see pole mingi selline töö, millele end elu lõpuni pühendada. Aga mul ei olegi vaja 21-aastaselt teada, millele ma end elu lõpuni pühendada tahan. Ma tean, et sellele on vastuvaidlejaid, kes leiavad, et 21 on juba päramine aeg teada, kuhu elus liikuda, aga ma tõesti ei suuda sellesse uskuda. Ausalt öeldes on mul sekundist, kui mulle keskkooli lõpudiplom kätte ulatati, olnud kohutavalt raske olnud hakkama saada selle sekundi pealt kuklasse roninud ootusega, et nüüd ma pean suve jooksul midagi ära otsustama, kuhugi õppima minema ja seejärel kellekski saama. Mina aga tegin ühe vale valiku teise järel kõiksugu valedel põhjustel, olgu see kodust ära kolimine või koju mitte tagasi kolimine või kurat teab mis. Ühtäkki, tol hetkel, ma taipasin äkki, et... ma ei pea kellekski saama. Ma olen. Juba praegu. Iga jumala hommik ma ärkan ja mul on võimalus veeta suurepärane ja häid emotsioone täis päev. Mis sest, kui ma ei päästa selle tegevuse tulemusel tervet maailma. Mul ei ole tõesti praegu kõige tähendusrikkam töö terves maailmas, aga see siiski meeldib mulle, ma teen seda väga hästi ja olen ennast seal positiivselt tõestanud. Ning ma ei suuda ega taha ega peagi end halvasti ega süüdi tundma selle pärast, et ma teen midagi hästi, kuna see ei ole tegevus, mis peaks ühiskonna silmis antud hetkel mu prioriteet olema.

Ma olen 21 ja mul on suurem osa iseseisvast elust alles ees. Mis veel olulisem, ma olen juba praegu iseseisev. Erinevalt koolis käimise ajast, mil ma sõltusin suuremalt jaolt oma vanemate rahakotist, suudan ma igakuiselt ära elada ilma neile peavalu põhjustamata ning rahakotti tühjendamata. Ning kui keegi arvab, et see on ebaõige käitumine, siis arvaku terviseks, aga ma otsustasin, et selle asemel, et kanda endaga kaasas raskust, tegelen ma hetkel nende asjadega, mis on mulle meelepärased, nagu töötamine ja heade hetkede loomine ning nendest tekkinud emotsioonide nautimine. Ja uskuge mind, kerge on. Suurepärane, kerge, hea ning muretu. Ma ei ole vähem täisväärtuslik selle pärast, et meile on sisse juurutatud, et me peame pärast ühe koolietapi lõpetamist suunduma teisega tegelema, et seejärel see teooria praktikasse panna, vastupidi, ma olen üks neid väheseid õnnelikke, kellele tõesti meeldib nende töö.

Tjah. Tegelikult on kogu selle äratundmise taga rohkem kui ainult kooli ja töö jutud. Selle põhimõte on tegelikult niiiiiii lihtlabane, et paha hakkab ja on igasugu eneseabiõpikutes juba nii läilaks kedratud, et ei tahaks seda kõva häälega isegi välja öelda. Aga. Ma võtan riski ja ütlen ikka. Küünikud võivad endale juba ropsikausi valmis panna. Rahu tuli, kui ma sain aru, et selle asemel, et elada mingis kauges umbmäärases tulevikus, mida ma ei suuda ette näha, tasub nautida seda, mis just nimelt nüüd ja praegu on hästi. Kui ma äkitselt viskasin maha aastatega kogunenud hirmu ja ebamäärasuse ja kindlustunde puudumise selle osas, mis hakkab juhtuma 5 või 10 aasta pärast, sain ma aru, et praegu on kõik suurepärane. Lausa imeilus. See, mis tuleb viie või kümne aasta pärast, tuleb kauges tulevikus. Ma ei peagi teadma, mis see täpselt on või kuhu see mind täpselt viib. Seni, kuni ma saan iseendaga hakkama, oma tegevusega teisi inimesi ei kahjusta, oma vanematel taagana kaelas ei ripu ja oma lähedasi enda õnnetu olemisega endast eemale ei peleta - I'm good.



Et siis.. ma vabandan selle emotsioonidepurske eest, kui keegi lootis siit mingit küünilist-kriitilist-humoorikat ühiskonna- ja inimvaatlust. Tahtsin lihtsalt hingelt ära saada. :)

Booze blues

Mis mul viimasel ajal paratamatult meelel mõlgub, on alkohol. Heheh, okei, niimoodi kirjutades kõlab see muidugi väga robustselt. Mõlgub sellepärast, et ta ei ole mu elus enam väga kohal, aga olgugi, et ma üritan oma elu täpselt samamoodi edasi elada nagu enne, tuletatakse teist mulle igal sammul meelde.

Ma pole eriliselt alkoholi tarbinud nüüdseks umbes-täpselt 3 nädalat. Erandiks olid jõulud, kui ma lubasin endale päeva peale mõne klaasi šampust / õlut / siidrit / veini ja aastavahetus, kui ka tõenäoliselt õhtu jooksul mõned klaasid odavat vahukat endale sisse sai kallatud. Kogu ülejäänud ca 19 päeva jooksul olen ma nädala sees olnud täiesti alkoholivaba ja nädalavahetustel väljas käies joonud õhtu jooksul ära maksimum ühe väikse siidri või õlle.

Erilist hämmingut ja avastusi nii enda kui ka ümbritsevate inimeste kohta on sealt aga tulnud küllaga. Nagu juba eespool mainitud, siis pole ma, peale selle, et ma ei jookse reede õhtul poodi, et tuua endale liitrite kaupa erinevaid jumalate jooke, oma eluviise muidu eriliselt muutnud. Ma käin endiselt reede ja laupäeva õhtuti sõpradel külas, pidudel ja muidu baarituuridel kolamas. Küll aga on muutused minu olekus kaasa toonud täieliku ahhaa-momendi ja täieliku whatthefuck-momendi. Nii endal kui teistel.

Enne kui te nüüd järgnevat osa lugema hakkate, siis ärge saage valesti aru. Alkohol on alati olnud mulle väga kallis ja lähedane sõber. Nii stressihetkedel, rõõmuhetkedel, vaestel kui rikastel hetkedel. Kahjuks juba üsna varajasest noorusest peale. Seega ma ei hakka ilmselgelt ei nii ennast kui teid petma mingi karskusemoraali jutuga. Ma tean küll, milliste õudustega ma olen hakkama saanud hetkedel, kui ma olen Suure Sõbra abiga joonud ennast staadiumisse Kõige Seksikam Tiiger / Kartmatu Seikleja / Supernaine Päästab Maailma. Ning ma ei arvagi, et kui mu teatud määral sunnitud kainuseperiood üle saab, et siis ma enam tilkagi ei võta ja neid hetki enam ette ei tule. Järgnevalt on tegemist lihtsalt teatud kurbnaljakate seikadega, mis mu elu viimase paari nädala jooksul rikastanud on.

Esiteks. Küsimus, Mida Esitavad Kõik. "Miks sa ei joo?????? Mis juhtus???" Võimalikud vastusevariandid vastavalt loogilisuse järjekorrale on:
a) antibiootikumid
b) (nendele, kes ei tea mind piisavalt hästi, et teada, et mul ei ole ei lube ega autot) ma olen kaine rool
c) ma olen saanud hakkama millegi nii kohutava/piinlikuga, et nii enda kui teiste huvides on sõbrustamine hullutavate jookidega kõrgemate jõudude poolt mulle keelatud
d) rahakotis laiutab must auk ja ma ei saa endale väljas joomist lubada
e) (nendele, kes ei tea mind piisavalt hästi, et teada, et see lihtsalt pole parima tahtmisegi juures võimalik) ma olen rase.

Ilmselgelt kivi minu kapsaaeda number üks. Võib-olla kui mõningatel inimestel oleks olnud võimalus mind selgemates olekutes näha, oleks äkki seda küsimust ka vähem ette tulnud. Samas, kehtib ka täiesti uute tutvuste puhul ning nende inimestega, keda sa võib-olla tead kauem, aga kellega sa ei satu koos pidutsema.

Teiseks. Kaastunne. "Ma vaatasingi, et sa oled kuidagi tujutu / väsinud / vaikne / teistsugune." "Kaua sa kaine pead olema?"

Ilmselgelt kivi minu kapsaaeda number kaks. Niivõrd-kuivõrd. Esimene lause tuleb samuti peamiselt nendelt inimestelt, kellega ma kohtungi peamiselt ja ainult pimedatel öödel hämarates urgastes, et klaase kokku lüüa. Jällegi, päris hirmus endale mõelda, et kui minu tavaline olek on teistele õnnetu-tujutu-väsinud, siis milline erutunud koleerik ma küll jokki täis peaga olen olnud. Ilmselgelt võib asi olla ka selles, et silmad ei läigi ja hääletoon ei ole viis nuppu üles krutitud.

Tuleb tunnistada, et endalgi on võtnud päris palju harjumist. Esimesed paar korda väljas käia oli ausalt hirmus. Inimesed tundusid hüsteerilised ja ennast nende tasemele viia ilma teatud joovastusastmeta tundus võimatu. Kindlasti ma olengi kõrvalt vaadates nüüd teistsugune, sest ma püsin rohkem ühe koha peal ja ajan vähem täiesti seosetut hülgemöla suust välja. Reede ja eilse möödumisega võin aga öelda, et hakkab tulema. Mõlemal möödunud õhtul on saanud suurepärases seltskonnas pikki vestlusi pidada ja ennast võrdlemisi halva muusika saatel täiesti hingetuks tantsida. Ka muusika saatel, mille puhul ma olen alati öelnud, et "ma olen selle jaoks liiga kaine". Ei, Anne Veski ja bailando ei pane mul siiani puusa nõksuma. Mõned asjad võivad heaga jäädagi sinna mandrile, milleni jõudmiseks tuleb kõigepealt ära juua vähemalt 3 õlut ja 4 pitsi tekiilat. Kuid kui alguses tundus nii võõras lasta ennast vabaks, panna silmad kinni ja lasta lihtsalt muusikal ja rütmil ja enda ning ümbritsevate inimeste meeleolul end ära transportida, siis nüüdseks teatud harjutamise-sundimise tulemusena jõudis mu teadvusesse kohale, et ka kainena on võimalik end hästi ja vabalt tunda. Irooniline, pigem peaks ju liigne joomine mõjuma halvavalt, aga ei, tänasel päeval õpin mina kui noor sotsiaalne inimene, kuidas end kainena hästi tunda.

Kolmandaks. Veenmine. "Oled sa kindel?" "Tahad, ma ostan sulle midagi?" "Võta õlut/siidrit/koksi." - "Ei, aitäh, ma tõesti ei soovi." - "Kamoooooon, võta ainult üks lonks." Kuni selleni, et paneme sind kas või väevõimuga jooma. Ja nii edasi. Vähemalt ma tean, et kui ma kunagi tulevikus peaksin soovima end täiesti Mordorisse juua, siis piisab fraasist "ma ei joo". Kes ei usu, tehke proovi. Igaks juhuks võite endale takso või kiirabi või rüütelliku sõbra valmis kutsuda.

Neljandaks. The horror. Variant a - sa ei suuda taluda ühtegi inimest, keda sa oma ümber näed, kes on võtnud õhtu jooksul sõbraks rohkem kui 1-2 alkohoolset ühikut (ja mitte Tervise Arengu Instituudi stiilis, 6 õlut ära joonud inimesed on sinu jaoks juba põrgu alamkiht). Hakkad ise aru saama, milline lääbakil tross sa tõenäoliselt oled olnud, kui sa reede õhtul oma krampis aju lõõgastamiseks endale pool pudelit viina sisse oled võtnud. Natuke nagu tahaks häbi pärast maa alla vajuda, sest kännis peaga tundub ju, et sa lõbutsed. Kaine peaga teiste sarnast lõbutsemist vaadates hakkab valus ja paha ja piinlik.

Pärast teatud hulka mõttetööd ja harjumist on võimalik jõuda variandini b - lihtsalt naerad ja lähed meluga kaasa. See on palju toredam variant, kui a. Niimoodi võib isegi täiesti meeldivaid õhtuid veeta.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et minuga on kõik hästi. Te ei pea mitte muret tundma selle üle, et mul pudelit näpus pole. Pigem paneb natuke muret tundma, et mitte juua ei ole normaalne. Et ma pean põhjendama, miks ma ei joo, selle asemel, et mõelda, miks ma joon. Et ma pidin 21-aastaselt endale ühtäkki taas õpetama, kuidas ilma alkoholita lõbutseda. Et ma arvasin, et alkoholi liigne tarvitamine ei ole mu jaoks probleem, sest ma võin ainult paar õlut-siidrit õhtu jooksul ära juua, kui ma tahan, mis sest, et see tavaliselt tähendas seda, et õhtu möödasaatmiseks pidi mul ikkagi minimaalne sakk sees olema ja tihtipeale ei piirdunud see kaugeltki paari õlle või siidriga.

Soovitan (teile, kes te ei pea eales kaine rool olema, sest neil on see õnnis kogemus kindlasti olemas) - minge üks reede täpselt samamoodi välja ja tehke täpselt samu asju, nagu tavaliselt, aga ärge jooge tilkagi. Mäluauguni joomise asemel võtta rahulikult ja juua ainult paar lahjat jooki vast peaks suutma igaüks. Aga just nimelt täiesti purukaine olemine võib ootamatult põnev eksperiment olla. Muidugi, nagu öeldud, ma olen viimane inimene selle koha pealt midagi jutlema ning ma ei garanteeri üldse, et ma paari kuu pärast teiega teist või neljandat või kaheksandatki korda klaasi taas kokku ei löö. Siiski, oma silm on kuningas.

NB! Siiralt palun mitte isiklikult võtta kogu eelnevat juttu, üks kõik kes iganes arvab, et ta võis end ära tunda. Antud jutu eesmärk ei ole olnud kedagi kritiseerida, vaid vaadata ausalt vastu enda (endistele?) joomisharjumustele ja põnevatele reaktsioonidele, mida kainus kaasinimestes esile kutsub. 

Sürpriis!

Jah, on tõesti uskumatu.

Enne kui keegi küsib, siis ei, see polnud mingi uusaastalubadus. Ma ei tahtnud kirjutamist kunagi pooleligi jätta, sest nii kaua, kuni ma end tean, olen ma kirjutanud. Kuid erinevalt 14-aastase väsimatust entusiasmist enda elust kõike jagada, tuleb vanusega paratamatult kaasa teatud mõistlik arusaamine, et sul pole mitte vaja oma isiklikust elust vabas netiruumis halada ja möriseda. Ning kui ma kevadel üks hetk avastasin, et mu peas pole mitte ühtegi asjalikku mõtet, mida teiega jagada peale selle, et ma käisin trennis ning muud elu ei ole, siis ma mõtlesin, et teeks väikese eetrivaikuse.

Väike venis pikaks, andestage. Ma tean, et mõni inimene ootab siiani uusi postitusi, seega osaliselt on see teile, suuremalt jaolt aga mulle.

Ma ei andnud küll uusaastalubadusi, sest tõesti, vana aasta õhtu ja uue algus ei ole mingi elumuutja. Keegi tarkur 9gagist teadis jälle öelda, et kui su elu imes juba enne aastavahetust, imeb ta suure tõenäosusega pärast südaöötunni täistiksumist edasi. Seetõttu jäävad minust kaugele mingid hakkan-jälle-trennis-käima-kaotan-10-kilo-ei-söö-enam-suhkrut-ja-naeratan-rohkem jutud.

Küll aga on juba pikemat aega mu peas keerelnud mõned mõtted, mõned uued algused, mõned lõpetamata lood, mõned hetked ja läbi mõtlemata unistused. Ja ma plaanin hakata oma mõttelõnga lahti harutama. Mõnigi inimene on mulle öelnud, et ma elan ohtlikult palju sissepoole. Mitte, et ma oleks hirmus introvert ja vaikselt nurgas istuja. Vaid pigem olen ma see inimene, kes kodurahu huvides jätab ütlemata, mida ma mõtlen, kedrates teatud asju vaid enda peas, seni kuni mind aitavad vaid sigaretid ja alkohol, selle asemel, et neid kõva häälega välja öelda ja inimestega vastuseisu minna. Ning mida rohkemad inimesed seda öelnud on, seda rohkem olen isegi seda endale hakanud tunnistama. Ärge saage valesti aru, ma ei hakka sellepärast blogi taaspidama, et netiavarustes välja pröösata seda, mida ma näost näkku kõva häälega ei julge öelda. Küll aga vajan ma virtuaalset paberipinda, et harutada lahti seda sasipundart, mis mu peas aina rohkem ja rohkem ruumi võtab. Niisiis, et kui midagi vähegi uusaastalubaduseks endale pidada saab, siis ehk seda, et ma ei kogu oma väikese pääkese sisse seda, mis sinna enam ei mahu. Neile, kellele meeldib lugeda lehekülgede kaupa sügavat hülgemöla mu päikesekollaselt blogilehelt, peaks see iseenesest hea uudis olema.

Sel hetkel, kui kell tiksus täisöötundi ja oleks muidu pidanud sügavaid soove ja lubadusi tegema, olin ma hetkeks täiesti unustanud, mispärast kõik see rahvas kokku on kogunenud. Seisin mere ääres ja kui horisondil ja pea kohal ja selja taga ja vasakul ja paremal küljel äkitselt ilutulestik paukuma hakkas, olin ma nagu väike laps kommipoes. Ma pole kunagi ilutulestikku mingi erilise sümpaatiaga suhtunud, kõigele lisaks kardan ma ka pauku ja ehmatavaid hetki. Aga need 5-10 minutit, ma isegi kaotasin ajataju, ma lihtsalt olin täiesti tuntava mulli sees ja üritasin kõike seda toimuvat endasse ahmida. Ma ei tahtnud kedagi kallistada ja midagi soovida, unustasin säraküünlaidki põletada,  ma ei tahtnud lihtsalt sekundikski pilku taevalt ära pöörata. Ma arvan, et nagu paljudki teised Eestis elavad inimesed, kuid teatud põhjustel veel eriti, olen ma viimasel elanud väga hallis maailmas. Halli taeva ja hallide teede ja hallide puudega maailmas ning see ilutulestik oli nagu üleminek mustvalgelt televiisorilt värvilisele.

See läinud aasta oli täielik emotional rollercoaster, aga ma ei hakka sellel isegi pikemalt peatuma. Oli imeilusaid hetki ja oli väga, väga, väga madalale läbi muru suruvaid hetki. Ma olen kõiki juhtunud asju analüüsinud ette ja taha ja vasemale ja paremale, ning vaikselt liigun selles osas, et teha rahu enda ja teistega. Järgmised paar kuud saavad olema aeg peamiselt minule endale, töö iseendaga, aga vaikselt, kuskil kuklas, hunniku lootusetuse ja hunniku ükskõiksuse vahel on tibatilluke teadmine, et somehow, someday, it'll work out. 

Jah, lootus sureb viimasena, noh. (;

Mitte et see oleks isegi niivõrd hea laul, aga sõnum ju loeb.

for me to feel this way

"I hate that feeling.. when you feel hungry, but you don't want any food you see, and you can't figure out what food you want, and you don't think it even exists, but then you realize that what you want is to see the person you're missing."


Ever had that feeling when you're so tired.. and you just want to give up.. and at the same time the only thing you want is not to give up?

All work and no play makes us quite dull boys.

Iga jumala õhtu/lõuna/igav loeng/ajalimiidita sisustamata hetk ma olen mõelnud blogida. Ning, jessas, vahepeal on lisaks organisatoorsele tööle käinud läbi niivõrd palju draamat, et analüüsida võiks või puruks. Aga lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et see siia ei jõudnud, sest ma usun, et mu õrna naishingekese hala olete te nüüdseks juba piisavalt kuulda saanud ja need, kes teavad, kuulevad seda niigi rohkem, kui vaja oleks. x)

Ütleme nii, et pinge hakkab pähe vaikselt juba. Viimaste kuude märksõna on igaljuhul koosolek. Küsige minult suvalisel ajahetkel, mida ma teen, ja 90% tõenäosusega on mul koosolek. Ka laupäeval kell 10. Või esmaspäeval kell 22. Ja läheb veel hullemaks. Festival liigub iga päevaga aina lähemale, alla kuu on veel jäänud ning enne 11. juunit enam puhkepäeva üsna kindlalt ei tule. Vähemalt on koosolekute meeleolu läinud pinges-ajahädas-kurjustava pealt kõik-on-nii-hullumeelne-et-naerame-endale-tilga-püksi peale. Tõenäoliselt läheme varsti veini peale ka.

Aga.. oi, ma olen väsinud. Unehäired on ka temaatilised. Küll on saanud kella seitsmeni mõelda elu ja asjade üle, nüüd on viimased kaks päeva õudusunenäod ja korduv ärkamine, üleni higiga kaetult.

Kuid.. ei saa öelda, et ma ise poleks seda endale valinud. Seega I'm gonna get off my whiny ass and do some more work.

aga pai tahaks küll saada...