Mul oleks teile reaalselt jumala paljustki seletada, sest eelmine nädal oli lihtsalt üks emotional rollercoaster, aga ma võtan momendi, et halada oma selle nädala to-do listist. Ja võib-olla ongi parem, sest emotsioonidel lihtsalt tõesti ei ole hetkel kohta mu elus, sest tegemist ootab:
norra keele eksam homme (õppida terve aasta jagu grammatikat + viis teksti lugema, tõlkima, jutustama)
inglise keele eksam kolmapäevaks (selle jaoks ma isegi ei tea, mida ma õppima pean, peale selle, et for no good reason ma pean pähe õppima umbes 15 Euroopa riigi geograafia, majanduse ja ajaloo..)
4 raamatut (üks neist on umbes 65% läbitud) lugeda, kirjutada nende kohta võrdlev arvustus reedeks
kirjanduse eksam reedel
Pluss tegelikult peaksin ma veel tegelema ühe iga päevaga aina lähemale hiiliva festivali korraldamisega 24/7, aga.. noh. Millal?
Ühesõnaga, algab õpimaraton extraordinaire, mul on suur karbitäis hiina toitu, pakk küpsiseid ja 2 liitrit kokat... ja Westmanni äri, kui sellest peaks väheks jääma.
Näeme... millalgi.. nädala lõpus, kui minust veel midagi järele on jäänud..
Arvata oli, et see õnnis olek lõpmata kaua ei saa kesta, aga et nii palju halbu uudiseid korraga sisse sajab, on ka veidi ebareaalne. Tahaks.. sõnumitoojad seina äärde ritta panna, aga kuna tsiviliseeritud ilmas nii ei tehta, siis ma lihtsalt loovutan juukseid ja söön valimatult ja olen sama emotsionaalselt ebastabiilne nagu stereotüüpiline rase naine USA komöödiates.
Esimese põntsu pani II semestri tunniplaan. Ma alguses mõtlesin pikka aega, et see on mingi nali. Ei saa nii olla, kuskil peab olema mingi viga sees ja varem või hiljem keegi märkab seda. Aga hetke seisuga hakkab mul ülehomme kool ja keegi pole veel tulnud ütlema, et oh, me tegime nalja, tegelikult te ei pea ikka kooli elama kolima.. Hetkeseisuga paistab nii, et esmaspäeval on üks loeng, teisipäeval on kaheksast viieni, kolmapäeval ja neljapäeval on kaheksast seitsmeni (!!!) ja reedel on üks loeng õhtupoolikul. Ma ikka veel siiralt loodan, et see on kellegi arusaam naljast, aga.. paistab, et minu tulevikuplaan järgmiseks paariks kuuks näeb ette hakata närviliseks koolifriigiks, kes kell kaheksa õhtul koolist naastes sööb võileibu ja vaatab naistevahetust ja ärkab kell kuus hommikul, et veel võileibu süüa. Ja siis reede õhtul lõpuks koolist pääsedes võtab nina nii korralikult täis, et maa müriseb. Mis, omakorda, on risti vastupidi sellele, mida ma plaanisin oma eluks sellel aastal. So help me god. Mis loogika järgi ma peaksin reaalselt olema võimeline siis oma olematus töökohas raha teenimas käima? Või.. üldse mingit vähegi mitmekülgset elu elama?
Ja teine, eriti endast välja ajav löök tuli seoses kodust loobumisega. Pronksi on juba aasta aega olnud mu hubane pelgupaik, Pronksi Tänava Pifid on juba omaette legend, seal rõdul on saanud veedetud öid suitsetades ja suvekuumuses ka und vaadates, seal on olnud koduloomi Ukust sipelgateni, sinna kohta jääb maha umbes pool 2010. aasta soojadest ja ilusatest mälestustest ning see on lihtsalt maailma parima asupaigaga ja maailma mõnusaim helekollane tudengikodu. Meil oli täiesti veendunud plaan vahetada bokse ja lihtsalt oma head väljakujunenud rahulikku elu seal edasi patseerida, aga nüüd on jälle kõik... üks kurat-teab-mis. Iseenesest on kolimine mingis mõttes ka väga vajalik ja puhastav rituaal, sunnib ära viskama kõiksugu mõttetut kogunenud träni ja annab järjekordse uue alguse tunde, aga võib vist väita, et ma kiindusin sellesse korterisse natuke liiga palju ja mul on tõesti südamest ja siiralt kahju sellest loobuda.
Oeh. Kõigele lisaks pidigi sündima see, mida ma arvasin, et varem või hiljem sünnib - paar lööki minu kindlusele ja juba see kõigub. Kui ma ka arvasin, et minus mingi otsus on hakanud kujunema, siis praegu olen ma tagasi alguses.
Selline tunne on, et jooks üksi pudeli head punast veini ära ja kuulaks repeati peal seda laulu.
PS: praegu vist on see koht, kus sa loed ja naerad ja.. sul on ka iga õigus seda teha..
