this feeling in my bones

Mitte, et mul väga palju ideid või midagi tähtsat öelda oleks, aga ma mõtlesin, et ma jätan endast märgi maha, seni kuni mul on mingigi ligipääs internetile.

Igaljuhul kolisime Kõrvalboksiga uude kohta. Jätsime Pronksiga hüvasti ja sõidutasime kaks minivanitäit tavaari oma uude pessa. Hommikul kella kaheteistkümnest õhtul kella kaheksani. Lõpuks oli kopp nii ees, eriti kui avastada, et pärast seda kui sa oled mitu päeva järjest asju kokku pressinud, tuleb sul kohale jõudes hakata kohe esimese asjana neid lahti pakkima. Milline aja ja ressursside raiskamine see tegelt on. Kurb mõelda lausa. Aga nüüdseks on Pronksiigatsus omadega otsas ja uus kodu on kõige parem ja toredam, armsam ja heam. Nii ruumikas ja valge ja kutsub lihtsalt kodus olema ja köögilauakese taga teed jooma tunde järjest. Ja kuna ma ei saa üle ega ümber toidu teemal jahvatamisest, siis gaasipliidiga on ikka nii hea süüa teha. :)

Kolimine on suht kõik aja sisustanud - asjad ootavad lahti pakkimist ja ära paigutamist siiani. Peale selle on mu rõõmsa elu sisuks veel kõigest kool ja mingid üksikud sotsiaalsed episoodid. Samas vist tänu sellele vaimuhaigele graafikule oleme me Kõrvalboksiga niivõrd lähedasteks saanud, et rõõm on kohe koju tulla, sest saab inimesega juttu rääkida. Hea kodutunne sünnib sellest. Nalja hakkab saama kui meie neljas neiukene ka sisse kolib lõpuks - me kolm oleme lihtsalt nii hõumideks saanud ja kõik reeglid on paigas ja üldse isegi meie huumor on juba nii must ja perversne, et ma natuke isegi muretsen ta pärast. Noor tüdruk ka, rikume ära veel.

Kaua oodatud Kylie sai ka ära nähtud. Leiba ja tsirkust kogu raha eest ikka tõesti - uskumatut vaeva oli nähtud lava ja show kujundusega. Kõigele lisaks oli peaaegu kogu kontseptsioon homomeeste peale üles ehitatud. Visuaalidel olid enamuse osa ajast musklilised stringides mehed, kes tegid aegluubis sporti või väänutasid oma keha. Pluss need tantsijad, kellel ka väga palju kehakatteid polnud ning vikerkaarevärvilised veesambad ja muu. Ütleme nii, et kõvasti vahvama mulje jättis kui Madonna. Eriti kui ta tuli show lõpupoole rahva sekka ja küsis, mis laulu me ise kuulda soovime ja mingi tüdruk karjus talle "Lucky!" ja siis ta tellimuse peale lauliski seda lihtsalt klaveri saatel. "All the lovers" võttis suht pisara silma küll lõpuks. Pärastine linna seiklemine oli ka eriti humoorikas - sain jälle peadpidi taksopõrandas sõita.

Ja nüüd on jällegi pikk nädalavahetus Tartus ja Ehas otsa lõppemas ja ma istun Villase toas ja vaatan, kuidas Teele on paljas. Miskipärast on Ehas naised pidevalt alasti.

You said I must eat so many lemons 'cause I am so bitter.

Nojah.

Kuna ma avastasin, et mu blogi jälgivad ka mingid minule täiesti tundmatud näod, siis ma mõtlesin, et ma peaks tegema ju väikse ülevaate mis on juhtunud pärast mu viimast postitust eelmises blogis, mis oli .. kõigest natuke vähem kui aasta aega tagasi. Ning siis ma avastasin, et.. sittagi pole muutunud. Korterit jagan endiselt tulevase superstaariga (tähendab, jagan endiselt, mitte et ta endiselt tulevane on), kallis on ikka kallis, mässan EGNi ja muuga. 

Ainult kooli sai tõesti vahetatud. Juba toona käisin ma kohal umbes ühes aines ja olin mõttes ammu alla andnud. Siis tuli taaskord üks ougaad-mis-ma-küll-oma-eluga-peale-hakkan suvi, jooksin mööda vestlusi ja koole ja andsin maailma kõige müstilisematesse kohtadesse dokumente sisse. 1/3 tõenäosusega oleks minust saanud hoopis kokatädi. Aga saab noorsootöötaja. Väidetavalt lausa rahvusvaheline. Ja poole aasta möödudes võib öelda, et vähemalt ma käin kõvasti korralikumalt koolis kui varem. Aga mis tähtis, on mu kursus. Vahelduseks TLÜ 150-pealisele ühtlasele massile on meid kõigest 20 ja ... mis inimesed! Esiteks juba kaks mu kallist tupsununnut, kelle näol ma olen tõesti saanud suurepäraste sõprade võrra rikkamaks ning lisaks neile üleüldse on sellel kursusel nii palju nii erinevaid isiksusi eesti klubitšikkidest vene hipipoisteni välja. Ning mis peamine, see kooslus hoiab niivõrd ühte. Kohe esimestest päevadest alates ei olnud mul mingit mina-ja-maailm tunnet, vaid pigem see, et nende inimestega saab kõike jagada ning end täiesti vabaks lasta. Muidugi on selle poole aasta jooksul juba tulnud ette päris palju ebameeldivaid seiku ja maailmavaadete põrkumisi, aga oluline on see, et nemad on need inimesed, kelle jaoks ma kooli endatehtud saiakesi kaasa viin. :) 

+ on a totally random subject, I am now blond.

+ ma teen bändi. Aga sellest siis, kui meie muusika kunagi reaalselt kõrvale pai hakkab tegema.

Hetkel olen pärast oma ühest eksamist koosnenud sessi Tartus ja ignoreerin kohustusi, nagu alati. Ning tegelikult ma tahtsin seda postitust teha üldse selleks, et öelda fakk, kui väga ma teid armastan. Eha tänav on tõesti.. pelgupaik, koht, kuhu minna rõõmu jagama ja koht, kuhu minna muret puistama või kuhu end lihtsalt ära unustada ja reaalsest maailmast eemaldada. Sa istud sinna külma kööki maha, paned koni ette ja räägid kõigest, mida sülg suhu toob ning naerad nii, et homset päeva ka ei näe. Ma olen täiesti veendunud, et ükstaspuha, mida mingi veri räägib, need inimesed on osa mu perekonnast. Ja ma tõesti loodan, et kunagi, kui me oleme 40sed, siis me saame endiselt aeg-ajalt kokku kuskil (mitte enam Zavis, tho) ja võtame natuke liiga palju veini ja naerame selle üle, kuidas ma, kotlet suus, magama jäin. Kaks korda. 

Ning lõpetuseks väike kommertsteadaanne: reedel lähme peole! (see siis on link)

 Positive Deejays - Star ((Zenja)) (Radio edit Master) by Ahto Kalda