Guano ja Sandra ja kõik maailma hää

Ilmselgelt ma ei ole veel FB-is saanud piisavalt palju üürata sellest, kui hea oli Guano Apesi kontsert. Seega ma teen seda ka siin.

Läksime kohale umbes 22 ajal ning juba ukse pealt vaatas meile otsa selline rahvamass, et süda kukkus saapasäärde. Rock Café oli rahvast niivõrd täis, et viimased read seisid põhimõtteliselt baarileti ääres ja see oli pehmelt öeldes hirmus. On teada juba ette, et selliste kontsertide ajal läheb mölluks ja mina va peaaegu-alakaaluline ja masendavalt treenimata inimene olen nendel puhkudel teatud riskigrupis kokku kukkuda ja surnuks tallutud saada. Aga. Nagu ma juba paljudele ütlesin, siis kui ma ka oleks sinna surnud, oleksin ma surnud maailma kõige õnnelikuma inimesena. Seega loomulikult alustasime me teise soojendusbändi ajal teekonda lava esiridadesse.

Hämmastaval kombel ei olnud seal üldsegi kramplikku ega kurja rahvamassi, kes minu üritust end esiritta pressida küünarnukkide või kurjade pilkudega oleks takistanud. Tehti ilusti teed, nii et mina sain põhimõtteliselt turvavõre juurde ja mu ustav naiskond oli kohe mu selja taga ja kõrval. Juba tol hetkel tekkis tahtmine visata seljast kõik riided ja minna külma duši alla, aga hullem oli muidugi alles tulemas.

Lasid nad end oodata, mis nad lasid, lõpuks nad lavale ka tulid. Ja erinevalt paljudest teistest bändidest, kus laulja laseb end vähemalt 5 minutit järele oodata, oli Sandra ka kohe pärast poisse platsis. Kuna kõik, kes seda blogi eales lugenud on, juba teavad, et ilma igasuguste mööndusteta on ta minu ideaalnaine, siis võite vaid ette kujutada, millised värinad mul üle kere käisid teda nähes. Ütleme nii, et erutus puhta pealaest jalatallani. Ja tõesti, pärast sai veel teistegagi arutatud, et püha müristus, KUI hea see naine ikka veel välja näeb. Kohe tiksub 35 täis, aga ta näeb parem välja kui mina praegu oma 20. eluaastal - niiiiii särav, nii elujõuline, perfektse keha, surmavalt seksika naeratuse ja ... kuidas seda nüüd öelda.. tõelise 'fuck I'm awesome' auraga. Ta on see nunnu naabritüdruk, kes pole absoluutselt klassikaliselt ilus ja kannab täiesti tavalisi riideid ja tal on tavalised pikad lokkis juuksed, aga temas on see miski, mis paneb sind veenduma, et tegu on kõige perfektsema inimolendiga eales - tema naer, tema nilbed naljad, see, kuidas ta silmad hullumeelse kombel säravad ja tema täiesti veidrad tantsuliigutused, kõik see veel lisaks ka.. paneb mind veel rohkem kahetsema, et mul pole võimalust olnud teda juba varem päriselus näha..

Okei, olgu, ma nüüd räägin natuke muusikast ja kontserdist ka. Esimene lugu oli Oh What A Night ja ilmselgelt väga sobiv, sest tõesti, tegemist oli unistuste õhtuga. Ilmselgelt muidugi inimestele, kes pole veel jõudnud uut albumit hankida või kuulata see uute laulude rohkus niivõrd head meelt ei valmistanud, aga tuleb tunnistada, et kuigi mul olid alguses väga suur trots selle plaadi suhtes, siis hakkavad need lood mulle iga korraga aina rohkem meeldima ja ütleme nii, et need on ikka catchy as fuck. You Can't Stop Me läks aga juba oma tuttavuse poolest rahvale nii hinge, et läks suuremat sorti karglemiseks ja kaasalaulmiseks. Mis aga "Quietly" puhul üllatas, oligi see, et tšikk suudab ühel hetkel täiest hingest karjuda ja järgmisel hetkel nii õrnalt ja kaunilt laulda ja sealjuures viisi pidada, et tõesti suu vajub ammuli.

Teine positiivne üllatus oli aga lugude valik - olgugi et setlistist jäid välja paljud lood, mis on minu arust kõvasti paremad kui nende tuntud singlid, siis vähemalt on nad valinud sinna kõrvale selliseid, mis võimalikult palju publikut kaasa haaravad. Seega loomulikult röökis publik täiest kõrist ära Sing That Song refrääni ja laulis Pretty In  Scarleti refräänis Sandra dirigeerimisel nagu üks inimene "Come ooooon". Eepiline hetk oli muidugi Underwear ajal, kui esiteks Sandra utsitas kõik mehed särgi seljast ära võtma ehk siis reaalselt keeldus laulu alustamast enne, kui tema ees polnud piisavalt palju higiseid torsosid. Kahjuks nende kontsertide publikut arvesse võttes ei olnud muidugi enamikel naistel eriliselt hea meel, sest kui sinu seljas elab siiski otsekontaktis 100 kilo higist meheilu ja man boobse, siis see on kõike muud kui erutav. Aga jällegi, rahvas huilgas kui ratta peal ja noormehed ise muidugi skandeerisid "SANDRA! SANDRA!!", mille peale ta peaaegu et punastas ja ütles "Come on guys, you know I can't do that..." Tjah, kahju. Ja Underweari lõpus olevad read "I wanna be your baby" läksid kordamisele vist umbes kaheksa korda, sest iga korraga kõlas see veel võimsamalt ja nii ühehäälselt, et isegi paljunäinud Sandra näole ilmus hämmeldunud naeratus.

Nagu videostki näha, siis kogu bändi vahel on nii uskumatu mõnus energia.. Enamuse lugudevahelisest ajast kulutasid nad üksteise üle nalja viskamisele stiilis "Stefan jookseb alati hotelli jõudes meist esimesena jõusaali, aga kasu sellest küll midagi pole" ja kuigi ma räägin siin maniakaalselt palju Sandrast, siis ma viskan selle oma orientatsiooni kapsaaeda ning annan tõele au - terve bänd on kuldaväärt nähtus, üks ägedam tüüp kui teine.. Eriiiiiti aga Dennis the Drummer (tunnistan üles, et mulle meeldivad natuke hullumeelse pilguga inimesed).

Uutest lugudest aga jättis kõige sügavama mulje This Time. Miski selles laulus on nii tugevalt sisendav ja korraga nii ilus, meloodiline, kurb ja samas magus. Ja no, ma ei saa jätta mainimata, et selle laulu ajal laulsime Sandraga üksteisele silma sisse... ja fair enough, mu kõrvad hakkasid kohisema ja maailm kadus ära üheks elu ilusaimaks hetkeks...

Aga sellest hoolimata olid ka teised uue plaadi laulud väga mõjusad ja laivis kohutavalt head, mis sest, et alguses ma neist eriti vaimustuses ei olnud. Esimese viimase loo, Open Your Eyes, juurde jõudes oli mul õhk omadega nii otsas, et sisse hingates kõik kraapis sisemuses, rääkimata sellest, et nii sisse kui välja hingamine oli nii pinnapealne.. ükskõik kui sügavalt ma oma arust ei üritanud sisse hingata, selline tunne oli, et vaid 20% võimalikust õhust jõuab minuni. Mingil hetkel Mann pudeneski ära, sest ta vaeseke oli natuke haige ka ja hakkas organismile. Ma ise võitlesin ka endaga, sest kogu rahvas röökis täiest kõrist kaasa ja kargles veel seninägematu hooga ja ma tahtsin nii sellest osa saada, aga ma tõesti tundsin, et ma enam ei jaksa. Aga pidasin laulu lõpuni vastu ja korisesin viimase hingetõmbe peal neile kiitust ja lõin oma jõuetute kätega umbes kolm plaksu.. xD

Õnneks oli paus enne encore'i ja esimene lugu ehk Plastic Mouthi instrumentaal piisavalt pikk aeg taastumiseks ja siis tuligi viimane, õhtu oodatuim - Lords of the Boards. Ja mitte selle pärast, et see üldsegi mu lemmiklugu oleks, aga nende überpoppidest singlitest on see üks parimaid ja sa pead ometigi armastama lugu, mis rahva täiesti pööraseks ajab.. Publik läks oodatult täiesti segaseks, laulis esimesest viimase sõnani terve loo kaasa ja refräänide ajal läks ikka võimsaks moshimiseks. Õnneks keegi hea inimene viskas mulle ka selle loo ajal tisside vahele terve pudeli vett, mis tegi olemise kõvasti kergemaks ja selle loo lõpus karjusin oma viimase hääle ka ära...

Ütleme nii, et kokkuvõttes oli nii uskumatult hea, et siiamaani tulevad pisarad silma kontserdipilte vaadates. Ma olen seda bändi hingepõhjast armastanud hetkest, kui ma nad umbes 13-aastaselt avastasin ja mu kurvastus oli lõpmatu, kui mõistsin, et nad olid juba laiali läinud. Aga mingi lootus, et ma kunagi kuskil neid veel näen, oli alati olemas ja seda kontserti võib tõesti lugeda eluunistuse täitumiseks. Jah, ma olen ikka nii õnnelik.

_________________________________________________________

Ja.. kuna seda lugu laivis ei tulnud.. siis ma postitan selle siia veelkord.. sest see on mu üks lemmikuid sellelt uuelt albumilt. Ning sellepärast, et lisaks Guanole oli mul ka niisamagi freakin awesome nädalavahetus lõpmatu maadlemise, lugematu hulga sinikate, jäätise, halbade tiinekafilmide ja Disney multikate, seljas tassimise, kiusu täis hetkede ja täitsa nunnude hetkedega. Lihtsalt nii üdini hää.

Dance dance dance til you're dead

Kui Madle peole jõudis, oli Shirubi juba laval... Aga sellest hoolimata pole ma niivõrd heal kontserdil ammu käinud, kui eilne Tallinn Music Weeki Tuborg Green Club Rock Café's, kus esinesid Eesti elektroonilise muusika parimad (ja ka kohutavamad), lisaks veel kaks kirssi tordil Soomest ja Rootsist.

Ma käin omast lollusest, vaimuvaesusest ja laiskusest väga harva üritustel, mis mulle sügava mulje jätaks. Ja ega ma eile õhtul Rock Café poole kablutades ei oodanud ka midagi ülimuslikku, ma olin vaid ette veendunud, et tõenäoliselt tuleb hea pidu. Hetkel oma valusaid lihaseid tunnetades pean ma aga kindlasti oma sõnu sööma.

Tavapärasest toredamaks teeb selle ürituse juba see, et ma jooksin sinna praktiliselt otse rongi pealt, ehk siis ilma igasuguse kodus lakkumiseta (and yes, you pervs, ma pidasin silmas joomist). Jõudsin kohale, vaatasin natuke Shirubit (kellest oli võrdlemisi kahju, sest nad on juba piisavalt palju igal pool esinenud, et mitte olla see bänd, kes kõiki pidusid alustab ja tuimale kolmveerandtühjale saalile taidleb). Mõtlesin, et lähen vaatan Tiiu Kiiki. Läksin vist vähemalt kaks või kolm korda korraks sinna teise saali, iga kord tulin naerdes tagasi. Tuleb tunnistada, et see muusika iseenesest, millega ta hakkama on saanud, polegi nii halb, aga iga kord kui ta suu avab, siis jääb kogu publik pingsalt ootama.. Ja ootama ta jääb, sest ka põhja keeratud mikrofoniga kõlab see näitsik nagu sureva luige väga ebahuvitav versioon - iseenesest nagu mingeid helisid kõrv tabaks, aga nii vaimustav see nüüd ka ei ole, et viitsiks kogu oma olemusega pingutada selle kuulmise nimel.

Tallinn Daggersi laulja oli juba nii pööraselt energiline, et mul venis naeratus kõrvuni ja jalg hakkas taltsutamatult kaasa tatsuma. Antonina jättis ka veel täiesti uskumatult külmaks, aga see-eest tuli pärast seda õhtu esimene pärlite pärl ja hoopiski soomepoiste sulest - James Reipas. Algul ei saanud ma üldse aru, kas nutta või naerda, kui kolm Koit Toome päiksekatega sommi laval flööti ja trompetisse mingeid ürgseid helisid puhuvad, aga laul laulu järel kerisid tüübid tempot ja hakkasid aina haigemaid biite varrukast välja tõmbama. Kuni selleni välja, et ühel hetkel ei suutnud enam koha peal jalga väristada nagu nõdrameelne ja lihtsalt jooksime M-iga lava ette karglema. Nende viimased paar laulu olid täiesti ulmeline küte, nii et kui me olimegi M-iga plaaninud Mimicry jaoks end hoida, siis tuli lausa väike hingetõmbepaus enne teha.

Somme siis. x)


Mimicry oli ka harukordselt heas seisus, hoolimata (või tänu) faktist, et nad olid laval ainult kahekesi. Kene ja Pauli sünergia on lihtsalt nii võimas, et täiesti ununeski ära, et laval peaks neid vist veel olema tegelt. Otse soomlaste tantsumaratonilt tulles oli muidugi veidi keeruline ümber harjuda nö B-lavaga, mis oli lihtsalt... väike keldrisarnane ruum, mille täitmiseks piisas umbes sajast inimesest. Mistõttu ma suutsin mingile vanemale naisterahvale karglemise käigus otsa koperdada, nii et ta mind oma kokteiliklaasi tagant väga hukkamõistvalt vaatas.

Siis oli aeg juba Leslie Da Bassi käes, mis oli ... uimasem kui ma lootsin. Võib-olla oli asi mu enda lakke löönud energias ja peomeeleolus, aga ma oleks tahtnud lihtsalt veel rohkem, tempo-tempo-tempo. xD Aga jällegi, piisas ühest eriti kõvast loost...

.. ja preili M vihtus laua peal tantsida nagu Coyote Ugly ennemuiste ja olukord kiskus nii kelmikaks, et seltskonnas olnud noormeestel hakkasid kulmud kerkima. xD

Ja siis tuli õhtu pärlite pärlite pärlite pärl - rootslaste Slagsmalsklubben. Oeh, ma ütlen, üks asi on neid sealt myspace'ist kuulata, teine asi oli see live. See oli lihtsalt sõnulseletamatult energiline ja hullutav ja ühel hetkel avastadki, et sa oled kuskil lava ees ja sinu ümber on tekkinud 5-meetrise raadiusega ring, millest kõik väljapoole hoiavad, sest sa kargled seal nagu strippar Marcol oleks epilepsiaaaaaaa... ja nii tund aega järjest. Nii et lõpuks ei tunne enam oma keha ka. Kui nad ei oleks lõpetanud, oleks ma vist märkamatult tantsinud veel tunni .. või kaks... või kolmgi.

Seega lõppkokkuvõttes 5+++ õhtu, ma ei jõua häid sõnu ritta ära panna.

Ja kui Madle ei oleks mingite suvaliste svenssonitega läinud pidu edasi panema, tantsiks ta veel praegugi.

awesome

With that being said - I am off to an awesome week in Tartu.

You said I must eat so many lemons 'cause I am so bitter.

Nojah.

Kuna ma avastasin, et mu blogi jälgivad ka mingid minule täiesti tundmatud näod, siis ma mõtlesin, et ma peaks tegema ju väikse ülevaate mis on juhtunud pärast mu viimast postitust eelmises blogis, mis oli .. kõigest natuke vähem kui aasta aega tagasi. Ning siis ma avastasin, et.. sittagi pole muutunud. Korterit jagan endiselt tulevase superstaariga (tähendab, jagan endiselt, mitte et ta endiselt tulevane on), kallis on ikka kallis, mässan EGNi ja muuga. 

Ainult kooli sai tõesti vahetatud. Juba toona käisin ma kohal umbes ühes aines ja olin mõttes ammu alla andnud. Siis tuli taaskord üks ougaad-mis-ma-küll-oma-eluga-peale-hakkan suvi, jooksin mööda vestlusi ja koole ja andsin maailma kõige müstilisematesse kohtadesse dokumente sisse. 1/3 tõenäosusega oleks minust saanud hoopis kokatädi. Aga saab noorsootöötaja. Väidetavalt lausa rahvusvaheline. Ja poole aasta möödudes võib öelda, et vähemalt ma käin kõvasti korralikumalt koolis kui varem. Aga mis tähtis, on mu kursus. Vahelduseks TLÜ 150-pealisele ühtlasele massile on meid kõigest 20 ja ... mis inimesed! Esiteks juba kaks mu kallist tupsununnut, kelle näol ma olen tõesti saanud suurepäraste sõprade võrra rikkamaks ning lisaks neile üleüldse on sellel kursusel nii palju nii erinevaid isiksusi eesti klubitšikkidest vene hipipoisteni välja. Ning mis peamine, see kooslus hoiab niivõrd ühte. Kohe esimestest päevadest alates ei olnud mul mingit mina-ja-maailm tunnet, vaid pigem see, et nende inimestega saab kõike jagada ning end täiesti vabaks lasta. Muidugi on selle poole aasta jooksul juba tulnud ette päris palju ebameeldivaid seiku ja maailmavaadete põrkumisi, aga oluline on see, et nemad on need inimesed, kelle jaoks ma kooli endatehtud saiakesi kaasa viin. :) 

+ on a totally random subject, I am now blond.

+ ma teen bändi. Aga sellest siis, kui meie muusika kunagi reaalselt kõrvale pai hakkab tegema.

Hetkel olen pärast oma ühest eksamist koosnenud sessi Tartus ja ignoreerin kohustusi, nagu alati. Ning tegelikult ma tahtsin seda postitust teha üldse selleks, et öelda fakk, kui väga ma teid armastan. Eha tänav on tõesti.. pelgupaik, koht, kuhu minna rõõmu jagama ja koht, kuhu minna muret puistama või kuhu end lihtsalt ära unustada ja reaalsest maailmast eemaldada. Sa istud sinna külma kööki maha, paned koni ette ja räägid kõigest, mida sülg suhu toob ning naerad nii, et homset päeva ka ei näe. Ma olen täiesti veendunud, et ükstaspuha, mida mingi veri räägib, need inimesed on osa mu perekonnast. Ja ma tõesti loodan, et kunagi, kui me oleme 40sed, siis me saame endiselt aeg-ajalt kokku kuskil (mitte enam Zavis, tho) ja võtame natuke liiga palju veini ja naerame selle üle, kuidas ma, kotlet suus, magama jäin. Kaks korda. 

Ning lõpetuseks väike kommertsteadaanne: reedel lähme peole! (see siis on link)

 Positive Deejays - Star ((Zenja)) (Radio edit Master) by Ahto Kalda 

Why so serious?

Nonii. See on nüüd siis käes. Mitte et ma oleks endale andnud uusaastalubadusi, ma lihtsalt ühel hetkel kuskil jaanuari esimeste päevade kandis mõtlesin, mida ma teha tahaks sel aastal ning otsustasin need asjad tagantjärele siis uusaastalubadusteks tituleerida.

Need oleks siis:
- ilmselgelt.. hakata taas blogi pidama (ei saa öelda, et just tungival nõudmisel, aga teatud inimestele meeldis minu eetrivaikuse üle ikka ennastunustavalt viriseda :))

- ja siis ma mõtlesin veel paremini ja puhtamalt ja põnevamalt süüa. Mis ei tähenda mitte üheski universumis mingit dieedipidamist, vaid.. vähem rämpsu ja valmistoitu ja poolvalmistoitu ja rohkem värsket, eelistatavalt eestimaist kaupa (ma ju siiski endiselt elan Keskturust umbes 5 minuti kaugusel) ning üleüldse keskenduda rohkem taimedele ja vähem lihale. Ma ostsin endale rohkem kui aasta aega tagasi ühe taimetoidu kokaraamatu ja ma pole siiani sealt ühtegi asja teinud. Seega missioon - umbes pooled toidukorrad nädalas teha lihavabad. Aga ärge muretsega, i'm not one of those people, ma tahaks lihtsalt.. elu natuke keerulisemaks ja huvitavamaks ajada sellega.

- ja kolmandaks, see pole nüüd mingi eriline lubadus, aga ma otsustasin, et ma ei ole veel 20-aastaselt vana ja väsinud ja elan oma elu võimalikult.. hästi.. mis minu jaoks tähendab isiklikult seda, et ma ei jää ringlema nendesse asjadesse, mis praegu mu eluks on kujunenud - kool, kool, kool, kool, kool, EGN, isiklik elu, väsimus,väsimus, väsimus. Sõitku ausalt sitale see väsimus. Ma tahan elamusi. Ma tahan minna Tallinn 2011 vabatahtlike kutsungi peale kas või jõulukuuski koguma. Ma tahan käia kõikidel nendel sadadel üritustel, mis ümberringi kogu aeg toimuvad, aga kus ma ei käi, sest odavam on juua kuskil, kus piletit ei küsita, või kus sa tead juba ette, et seal on vist täitsa tuttav rahvas ja tantsitav muusika. Ma tahan minna peole, panna silmad kinni ja lihtsalt kaotada end muusikasse ja tantsida nii, et ma ühel hetkel enam ei jaksa.. ning olgugi et lugemisaasta on juba läbi, i wanna kill my tv ja lugeda niivõrd põnevaid raamatuid, mille tõttu ma ka kell 4 ei suuda luuke kinni tõmmata. Ma tahan ühe Annelinna korteri magamistoas teha niivõrd head muusikat, et judinad jooksevad mööda selga alla ja ühel hetkel võtta end kokku ja teha üks laiv ning tunda taas neid kriipivaid, okseleajavaid värinaid kõhus ja südames ja ikkagi, ikkkkagi hästi ära teha. Ja nii edasi.

Ja fakkk, ma tahan tantsida selle laulu saatel ja üleüldse elada täpselt nii, nagu ta ütleb - wrong in all the right ways. Nii nagu süda õigeks peab.


Seega jah.. alustuseks ja praeguseks kõik. Ma hakkan nüüd selle laulu taustal koristama ja mõtetega õhtusse kolima. Bring it on, biatches.