All work and no play makes us quite dull boys.

Iga jumala õhtu/lõuna/igav loeng/ajalimiidita sisustamata hetk ma olen mõelnud blogida. Ning, jessas, vahepeal on lisaks organisatoorsele tööle käinud läbi niivõrd palju draamat, et analüüsida võiks või puruks. Aga lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et see siia ei jõudnud, sest ma usun, et mu õrna naishingekese hala olete te nüüdseks juba piisavalt kuulda saanud ja need, kes teavad, kuulevad seda niigi rohkem, kui vaja oleks. x)

Ütleme nii, et pinge hakkab pähe vaikselt juba. Viimaste kuude märksõna on igaljuhul koosolek. Küsige minult suvalisel ajahetkel, mida ma teen, ja 90% tõenäosusega on mul koosolek. Ka laupäeval kell 10. Või esmaspäeval kell 22. Ja läheb veel hullemaks. Festival liigub iga päevaga aina lähemale, alla kuu on veel jäänud ning enne 11. juunit enam puhkepäeva üsna kindlalt ei tule. Vähemalt on koosolekute meeleolu läinud pinges-ajahädas-kurjustava pealt kõik-on-nii-hullumeelne-et-naerame-endale-tilga-püksi peale. Tõenäoliselt läheme varsti veini peale ka.

Aga.. oi, ma olen väsinud. Unehäired on ka temaatilised. Küll on saanud kella seitsmeni mõelda elu ja asjade üle, nüüd on viimased kaks päeva õudusunenäod ja korduv ärkamine, üleni higiga kaetult.

Kuid.. ei saa öelda, et ma ise poleks seda endale valinud. Seega I'm gonna get off my whiny ass and do some more work.

aga pai tahaks küll saada... 

Activity report

Ma ausalt ei jõua mitte kunagi blogimiseni, sest mu to-do list aina pikeneb niimoodi, et see ei mahu enam ekraanilegi ära.

Loomulikult üle-eelmises postis mainitud tegus laupäev lõppes sellega, et ma tegelesin 3 tundi poololuliste asjadega ja otsustasin siis äkki kell 7 õhtul Põlvasse sõita. Jällegi, kuradi miss Spontaansus noh. Aga ei, kahepäevane kilometraaž tuli üle 400 kilomeetri, buss oli täis joodikuid/rong sõitis 3 tundi ja "kui Madle peole jõudis, oli Shirubi juba ära esinenud" vol 4232329 ning tuleb tunnistada, et.. pühapäev ei olnud väga tore. Aga nüüd, nädal hiljem sellele tagasi vaadates võtab juba päris kõvasti muigama, et mis mõttes sa sõitsid sellise distantsi maha selleks, et paar tundi inimesega aega veeta ja parklas õlut juua.. paras tohlakas ikka küll, aga mis teha.. x) kui mõistust jagati, siis olin talveunes vist..

Muidu oli päris värvikas nädal koos üllatuseksami ja üle aastate esimese trennikülastusega. Nimelt tuli mul üks hetk mõte, et noh, kaalus pole vaja küll alla võtta, aga mõni lihas kuluks ära ja tahaks nagu tantsida või end liigutada kuidagi.. süstemaatiliselt. Ja siis no võta kinni, otsustasime Manniga trenni minna. Esimeseks proovitrenniks sai Les Millsi BodyJam, mis oli.. päris naljakas, et mitte öelda lauskoomiline. Esiteks me surusime end ennatavalt juba saali kõige kaugemasse nurka, et mitte jumala eest kellelegi jalgu jääda, aga seetõttu jäid muidugi nii treener kui ka tema sammud natuke raskesti jälgitavaks.. Aga noh, õnneks lasti saalis tuli ära :D ja siis lõpuks läks tõesti täielikuks hullamiseks vähemalt minu poolt, sest tunne oli küll selline, nagu kirjelduses lubatigi, et oled klubis ja katus hakkab veits sõitma ja siis lihtsalt lased tantsu, nagu kergelt nupust nikastunud.. Ja see hämarus tuli selles osas ka kasuks, et kümne minutiga nägin ma välja nagu ma oleks hullunud mootorsaemõrvari eest jooksu pannud viimased tund aega.. et jah, läbi võttis küll ja tuju ka heaks ja nüüd ongi naljad nii kaugel, et otsustasime trennihuntideks hakata.

Ja et mitte hakata mingit nõdrameelset ila ajama, siis ma suundun nüüd oma vajalike tegevuste juurde suunal kool-trenn-koosolek-kool-koosolek-koosolek-trenn-kool. Kui ma Guanol ellu jään, siis pühapäeval ma kindlasti kirjutan siia, kuidas pole võimalik sõnadesse panna midagi nii ebamaiselt head. Ja kui ei, siis vähemalt ma surin õnnelikuna.. xD

Homo activismus

Üle pika aja üks laupäeva pärastlõuna, kui ei ole hele olla. Ärkasin üles ja fakt, et midagi ei olnud viga, tekitas sellise teotahte, et ma olen seekord 100% veendunud, et pärast selle blogipostituse lõpetamist ma võtan oma to-do listi ette ja panen otsast ajama.. Ja nii hea tunne kõigele lisaks, et homme on veel üks vaba päev ja ähvardavalt ... tegus nädalalõpp tundub kujunevat.

Kõigele lisaks ma ei olnud isegi eelmist lõiku kirjutades sarkastiline. Mul ei ole mingit tuju fb-i refreshida või filme vaadata, tahaks.. asjalik olla. Tõenäoliselt on selles süüdi väga poolikuks jäänud nädal. Kuidagi kujunes nii, et selle nädala märksõnaks sai kooli asemel EGN. Piisab paarist koosolekust ja intervjuust, selleks et terve nädala jagu oleks pea pulki täis.

Kuna teada on, et kui enda sabasulgi ei kergita, siis nad jäävadki  mööda põrandat nühkima, siis tuleb EGNi kiituseks öelda, et see nädal oli nähtavuse loomist täis. Nimelt neljapäeval avati Solarises ühe Briti naise, Claire Dimyoni fotonäitus "Uhke oma identiteedi üle", kust leiab fotosid enamikelt viimase viie aasta jooksul toimunud Ida-Euroopa pride'idelt, kaasa arvatud viimased Balti Pride'id, kus meie tegelinskid vägagi esindatud olid. Rõõmsaks teeb esiteks see, et selline näitus Solarises üleval on (vägagi läbikäidavas kohas Apollo raamatupoe ja kino sissepääsu vahel), teiseks see, et Claire tunnustas oma kõnes väga liigutavalt meie tegevust ja kolmandaks... see, et ma käisin seal näituse avamisel oma emaga. x) See oli muidugi juhuste kokku langemine, sest ta oli parasjagu Tallinnas ja tahtis just sellele avamisele eelnenud tunnil minuga sööma minna, aga tal oleks siiski olnud väga lihtne öelda, et tal on kiire või muud tegemist ja mitte tulla. Aga ta tuli kaasa, kannatas ära kõik kõned, vaatas täitsa ilma grimassideta, kuidas tema tütrest ripub mitu pilti Solarise keskuses, üks vikerkaarelisem kui teine, ja pani mind tema üle uhkust tundma, ausalt. Pärast pidasime tulevase festivali koosolekut ja seal olnud inimesed olid kõik väga üllatunud selle üle, et ta minuga kaasas oli ja läbiv arvamus oli (ühe erandiga), et teiste emad ei tuleks ealeski sellisele üritusele. Seega jah, 12 points go to my mom. x)

Lisaks jõudis samal õhtul eetrisse veel minu ja Jaani intervjuu Ringvaatele, mis ... läks üle ootuste hästi. Öelge, mis te tahate, ma vist peaks pidevate kaamerate järelvalve all elama, selleks, et kuidagigi harjuda. Uskumatult hirmus oli ikka istuda kuskil toolikeses ja pidada korraga meeles, et hoia selg sirge, hoia kõht sees, vaata sellele neiule otsa, ära vaata mujale, ära värise, istu normaalselt, hoia oma pea otse, naerata ja siis veel ürita mingeid huvitavaid mõtteid väljendada tund aega järjest. Seega lõppkokkuvõttes võis täitsa rahule jääda, tuli selline armas ja personaalne lugu.

Ja eile käisin veel Pop Tsirkusel suvisest festivalist rääkimas ja flaikusid jagamas. Seega tubli aktivisti nädal. Võin endale pai teha. Jõuaks nüüd kooliga ka vähegi samale järjele.

Aga ma teengi nüüd kohe otsa lahti ka, tahtsingi teile öelda, et kes te vähegi Tallinnas olete, minge kindlasti vaadake näitust, see jääb avatuks 14. aprillini. Varsti ma kirjutan teile suvisest festist ka. Ja veel enne seda ma kirjutan teile sellest, mis loomadega ma pean koos elama. xD