Activity report

Ma ausalt ei jõua mitte kunagi blogimiseni, sest mu to-do list aina pikeneb niimoodi, et see ei mahu enam ekraanilegi ära.

Loomulikult üle-eelmises postis mainitud tegus laupäev lõppes sellega, et ma tegelesin 3 tundi poololuliste asjadega ja otsustasin siis äkki kell 7 õhtul Põlvasse sõita. Jällegi, kuradi miss Spontaansus noh. Aga ei, kahepäevane kilometraaž tuli üle 400 kilomeetri, buss oli täis joodikuid/rong sõitis 3 tundi ja "kui Madle peole jõudis, oli Shirubi juba ära esinenud" vol 4232329 ning tuleb tunnistada, et.. pühapäev ei olnud väga tore. Aga nüüd, nädal hiljem sellele tagasi vaadates võtab juba päris kõvasti muigama, et mis mõttes sa sõitsid sellise distantsi maha selleks, et paar tundi inimesega aega veeta ja parklas õlut juua.. paras tohlakas ikka küll, aga mis teha.. x) kui mõistust jagati, siis olin talveunes vist..

Muidu oli päris värvikas nädal koos üllatuseksami ja üle aastate esimese trennikülastusega. Nimelt tuli mul üks hetk mõte, et noh, kaalus pole vaja küll alla võtta, aga mõni lihas kuluks ära ja tahaks nagu tantsida või end liigutada kuidagi.. süstemaatiliselt. Ja siis no võta kinni, otsustasime Manniga trenni minna. Esimeseks proovitrenniks sai Les Millsi BodyJam, mis oli.. päris naljakas, et mitte öelda lauskoomiline. Esiteks me surusime end ennatavalt juba saali kõige kaugemasse nurka, et mitte jumala eest kellelegi jalgu jääda, aga seetõttu jäid muidugi nii treener kui ka tema sammud natuke raskesti jälgitavaks.. Aga noh, õnneks lasti saalis tuli ära :D ja siis lõpuks läks tõesti täielikuks hullamiseks vähemalt minu poolt, sest tunne oli küll selline, nagu kirjelduses lubatigi, et oled klubis ja katus hakkab veits sõitma ja siis lihtsalt lased tantsu, nagu kergelt nupust nikastunud.. Ja see hämarus tuli selles osas ka kasuks, et kümne minutiga nägin ma välja nagu ma oleks hullunud mootorsaemõrvari eest jooksu pannud viimased tund aega.. et jah, läbi võttis küll ja tuju ka heaks ja nüüd ongi naljad nii kaugel, et otsustasime trennihuntideks hakata.

Ja et mitte hakata mingit nõdrameelset ila ajama, siis ma suundun nüüd oma vajalike tegevuste juurde suunal kool-trenn-koosolek-kool-koosolek-koosolek-trenn-kool. Kui ma Guanol ellu jään, siis pühapäeval ma kindlasti kirjutan siia, kuidas pole võimalik sõnadesse panna midagi nii ebamaiselt head. Ja kui ei, siis vähemalt ma surin õnnelikuna.. xD

Skisofreenilised ajad

Akna taga käib väike tornaado ja sajab kasse ning koeri. Viis minutit hiljem on püha vaikus ja rahu ja õue meelitav päike. Ja kümne minuti möödudes sajab hernesuurust rahet. Tõesti, nagu Londonis oleks.

Skisofreenilisus näib olevat viimase aja märksõna tõepoolest. Kõigepealt tänane ilm. Siis viimase aja unenäod, mis on nii sürreaalsed, et tekib tunne,  nagu oleks mingeid hallutsinogeene tarvitanud ja samal ajal niivõrd detailsed ja pisiasjadeni realistlikud, et ärgates on pool päeva paha olla. Lõpetuseks veel inimesed, kirjutaja kaasa arvatud.

Pole veel oma lühikese elu jooksul märganud, et inimestel oleks niivõrd kriitiline ühest äärmusest teise kõikumise periood. Okei, võib-olla on asi inimes(t)es, kellega suhtlemine mu päevi kõige rohkem täidab, aga jumala eest, ma alateadlikult lihtsalt loobusin viimaste päevade käigus igasugusest lootusest aru saada, mis toimub minu või teiste inimestega või hakkab toimuma edaspidi. Klišeemasin ütleks, et go with the flow, aga ma kardan, et see flow lõpeb sellega, et ma lendan nägupidi kuhugi kivirahnu otsa. Aga jah, siiski, ma rahustan end sellega, et mingi hetk ma juba õppisin ära selle, kuidas aju täiesti välja lülitada ja mitte mõelda. Ma veel saavutan selle taseme. Äkki. Ma loodan.

Eile oli eriti ... huvitav õhtu. Astusin bussi pealt maha ja lihtsalt tuli mingi tunne, mis ütleb, et ära tee seda, mida sa peaksid tegema. Kuulasin seda tunnet ja jalutasin kodust mööda, katlamajade poole. Kogu möllav tuul oli äkki justkui võimetu mu vastu, eneseirooniline muie oli näol ja kõndisin valgusele vastu. Nagu mingi ürgne kutse, no ausõna. 

Ja loomulikult kui see tunne tuleb, siis on seda ka millekski vaja ning vaid mõnikümmend minutit hiljem avastasin end keset pimedusest välja kasvavaid teid, vaatasin tõtt rebaste ja jänesega, tähed olid minu poolel, muie oli endiselt näos, vastu tulid ja maha jäid Kavastu ja Kusma ja Koosa ja muud K-tähega sõbrad ning korraga oli natuke hirmus ja samas jälle natuke elule äratav ka. Well hello there, Miss Spontaneity. 

No but yea but no but yea but ...