Special dreams

Ma hakkasin juba eelmine neljapäev blogi kirjutama.. nojah, nii palju siis sellest. Siis oli hoog nii sees ja päev isegi nii suurepärane, et sõrmed lausa lidusid klaviatuuri peal, ajapuudusel jäi aga lõpetamata..

..nüüd on tükk tööd, et endast ühtki sõna välja pigistada, aga ma lubasin endale, et ei lase seda blogi unarusse, nagu viimasega juhtus, seega.

Viimasel ajal on jälle unenäod väga veidrateks kiskunud. Kohe väga, väga veidrateks. Tea, kas keegi oskaks seletada, millest see tuleb, et vahepeal on perioode, kus magad tõelist rahuloleku und ja ärkad hommikul ka väheste unetundide järel puhanuna ja ilma igasuguste meenutusteta.. ja siis hakkab pihta. Mingid unelavastused, mis on nii ebareaalselt reaalsed oma detailides, nii mitmeplaanilised, erinevate süžeeliinidega tervikud, mis jätkuvad ka pärast ärkvel oldud pause, nii et üles tõusmise aeg nihkub pidevalt edasi, sest nii tahaks teada, mis edasi saab ja hakkadki teadlikult und edasi vaatama. Rääkimata üldse sellest, et viimaste õhtute jooksul on sinna põimunud mingeid inimesi, kellega pole üliammu absoluutselt suhelnud ja väga veidrates kontekstides. Ma saan aru, et mu alateadvus võib-olla tahab mulle midagi öelda, aga.. ma ei ole kindel, et ma teada tahan, mida. Üritasin praegu nalja pärast mingist unenägude seletajast ideid leida, aga seal polnud midagi ei vanasse kooli tagasipöördumise ja seal eelpuberteetikute haiglase tähelepanu osaks saamise kohta. Rääkimata siis sellest, mida võiks tähendada, et su eks esineb 10-aastase noorukina ja sa tahad talle kinkida hamstrit, aga kui sa peod avad, siis on seal sees hamstri pealuud kujutav kaelakee.. või see, et te lõpuks pool aastat saare peal paguluses elate, sest keegi teie armastust ei mõista. Ja nii edasi.

Üleüldse, kuidagi.. nukker aeg on. Nädalavahetus ei olnud, neljapäev möödus mõnusalt kodus lösutades, reede öösel tantsisin varajaste hommikutundideni, laupäeval oli taaskord hunnik Disneyt ja baarituur, aga.. pühapäevast alates.. no ma ei tea lausa. Ausalt on kuidagi veider-nukker-arusaamatu olla. Pühapäev oli veel kuidagi, lihtsalt nädalavahetusest uimane, tegin oma uue sõltuvussarja maratoni (mis hakkab muidugi nüüd ka telekast jooksma, kui ma esimese hooajaga peaaegu lõpul olen) ja valutasin niisama kõhtu. Aga nüüd on juba kolmapäev ja tee, mis sa teed, ei lähe olemine paremaks. Ei aita trennitamine, see viib ainult mõtted ajutiselt mujale, aga pool tundi hiljem on jälle ebamäärane.. ei aita õhtud kommuuni elutoas karjakaupa päid ja jalgupidi koos, mis sest, et naerda on saanud juba kaks õhtut nii, et pisarad voolavad.. Midagi oleks nagu väga väga valesti, aga no ei suuda välja mõelda, mis see on.. kõik teeb ühtemoodi kurvaks..

Eriti ei aita kaasa ka see, et ma viimased kolm päeva kogu aeg korteriseinte vahele olen aheldatud olnud, sest asju, mida teha, on lihtsalt nii meelt heitma panevalt palju.. ja tuleb aina juurde.. järgmine nädal on eksamid ja kooliga põhimõtteliselt vsjoo ehk siis peaks nagu viimased pingutused olema, aga ausalt öeldes on siin päikeselaigus istudes lihtsalt selline tunne, et kogu elu voolab mööda samal ajal, kui sa koostad õpimappe / loed raamatuid / kirjutad ametlikke kirju / tõlgid tekste / õpid mingeid ebavajalikke asju pähe..

Ma ei tea noh. Täna sõitis emps ka ära ja ma olin reaalselt kurb sellegi üle. Või.. olen siiamaani, mis sest, et selles ajavahemikus, mis ta ära on, ei jõuaks ma nagunii Tartussegi. Hommikul rääkisime ja siis selgus veel, et üks inimene, kes mind väga pika aja vältel üles kasvatas ja oli mulle veel kolmanda vanaema eest, on surnud. Võib-olla kui ma ei oleks selline hädine sitapea viimased paar päeva, oleks see teadmine mind kuidagi mõjutanud, aga..

Ilmselgelt kirjutasin teile maailma kõige mõistlikuma blogipostituse üldse. Mul ei ole teile isegi ühtegi laulu kuulamiseks siia toppida.. piltidest rääkimata. No nii hale ahv pole ma juba ammu olnud.

 Ah ei, näete.. forever alone guy ikka leidsin.. vähemalt ei saa mind eneseiroonia puudumises süüdistada.

Skisofreenilised ajad

Akna taga käib väike tornaado ja sajab kasse ning koeri. Viis minutit hiljem on püha vaikus ja rahu ja õue meelitav päike. Ja kümne minuti möödudes sajab hernesuurust rahet. Tõesti, nagu Londonis oleks.

Skisofreenilisus näib olevat viimase aja märksõna tõepoolest. Kõigepealt tänane ilm. Siis viimase aja unenäod, mis on nii sürreaalsed, et tekib tunne,  nagu oleks mingeid hallutsinogeene tarvitanud ja samal ajal niivõrd detailsed ja pisiasjadeni realistlikud, et ärgates on pool päeva paha olla. Lõpetuseks veel inimesed, kirjutaja kaasa arvatud.

Pole veel oma lühikese elu jooksul märganud, et inimestel oleks niivõrd kriitiline ühest äärmusest teise kõikumise periood. Okei, võib-olla on asi inimes(t)es, kellega suhtlemine mu päevi kõige rohkem täidab, aga jumala eest, ma alateadlikult lihtsalt loobusin viimaste päevade käigus igasugusest lootusest aru saada, mis toimub minu või teiste inimestega või hakkab toimuma edaspidi. Klišeemasin ütleks, et go with the flow, aga ma kardan, et see flow lõpeb sellega, et ma lendan nägupidi kuhugi kivirahnu otsa. Aga jah, siiski, ma rahustan end sellega, et mingi hetk ma juba õppisin ära selle, kuidas aju täiesti välja lülitada ja mitte mõelda. Ma veel saavutan selle taseme. Äkki. Ma loodan.

Eile oli eriti ... huvitav õhtu. Astusin bussi pealt maha ja lihtsalt tuli mingi tunne, mis ütleb, et ära tee seda, mida sa peaksid tegema. Kuulasin seda tunnet ja jalutasin kodust mööda, katlamajade poole. Kogu möllav tuul oli äkki justkui võimetu mu vastu, eneseirooniline muie oli näol ja kõndisin valgusele vastu. Nagu mingi ürgne kutse, no ausõna. 

Ja loomulikult kui see tunne tuleb, siis on seda ka millekski vaja ning vaid mõnikümmend minutit hiljem avastasin end keset pimedusest välja kasvavaid teid, vaatasin tõtt rebaste ja jänesega, tähed olid minu poolel, muie oli endiselt näos, vastu tulid ja maha jäid Kavastu ja Kusma ja Koosa ja muud K-tähega sõbrad ning korraga oli natuke hirmus ja samas jälle natuke elule äratav ka. Well hello there, Miss Spontaneity. 

No but yea but no but yea but ...

Pole kindlamat asja kui igav põhjamaalane.

Teen siis aega parajaks, kuni juuksevärv pähe kinni hakkab.

Võrdlemisi ebaproduktiivne aeg on, jään iga öö pilkases pimeduses lõpuks magama ning ärkan üles, siis kui uuesti hakkab pimedaks minema. Ehk toimub eelmagamine õige pea taasalgava kooli hirmus, kes teab.

Homme saabub sõber USAst. Teate ju küll, kuidas kõikides USA filmides ja seriaalides keskkooli või ülikooli lõpetanud noored aastaks müstilisse üksusesse nimega "Euroopa" lähevad. Nojah, see pole väljamõeldis. Vastselt ülikooli lõpetanud sõbramees tripib mööda Venemaa-Kõrgõstani-Läti-Eesti-Poola-Sloveenia marsruuti ja homme saabub meie maile. Ja järjekordselt loob minus välja mingi MHG-s läbitud Estonian Studies nimelise aine jääk, mis sunnib mind juba ekskursioone planeerima ning fakte meelde tuletama. Selles suhtes olen ma täiesti kohutav inimene, et kui mina kuhugi välismaale sõbrale külla läheks, siis mind küll ei huvitaks, mis kurat sinna silla peale kirjutatud on ja miks. Ma ei saa aru, miks ma teistele nii teen. Aga vähemalt on mul kavas ka ekskursioon nimega "Reede õhtul Tartus", mis tähendab siis Rüütli tänava vaatamisväärsusi a la Möku ja Zavood ja muud. Tallinna suhtes ma olen täpselt nii ebaoriginaalne, et jääb vist KUMU. Kui see teda vähekesekenegi kõigutab.

Eile käisin proovis. Täiesti müstiline on näha, kuidas inimesed arenevad ja iga kord, kui ma Laurile külla lähen, on see, mis ta mulle arvutist laseb, üha rohkem päris muusika moodi. Millest omakorda tekivad kompleksid minul, sest mu ainsad tõsiselt geniaalsed laulusõnad said kirjutatud 6 õlle mõju all ning pärast seda pole ma samaväärilist kordusetendust teha suutnud. Eilsed langesid tasemele "olen 14 ja kirjutan sahtlisse laulusõnu, sest tahan saada Avril Lavigne'iks", aga pole midagi teha, tulid vähemalt siirad ja ausad ilma igasuguse fäänsi tiluliluta. Ja vokaal tuli ka aus.

Väga veider öö oli täna, ma olin poolunes ja nägin väga veidraid ja draamarohkeid unenägusid. Parim oli muidugi see, kuidas me vanemate ja õega USAst Eestisse sõitsime kolmerattalistes autodes, mis läbisid Atlandi ookeani läbi kanalisatsioonitorude. Aga ma mäletan, kuidas mu teadvus ütles mulle unes korduvalt ja korduvalt - ärka üles ja joo vett. Ma ignoreerisin teda tunde, lõpuks kell seitse ärkasin ja kaanisin endale pool liitrit korraga sisse. Uuesti ärkasin selle peale, et teadvus käskis vetsu minna.

Ma ei tea, miks see vajalik oli. Jagan teiega parem oma uut muusikalist armastust. Kunagi ma hakkan sama head muusikat tegema.

Edit: värvisin end just vanainimesehalliks. fail.