Sürpriis!

Jah, on tõesti uskumatu.

Enne kui keegi küsib, siis ei, see polnud mingi uusaastalubadus. Ma ei tahtnud kirjutamist kunagi pooleligi jätta, sest nii kaua, kuni ma end tean, olen ma kirjutanud. Kuid erinevalt 14-aastase väsimatust entusiasmist enda elust kõike jagada, tuleb vanusega paratamatult kaasa teatud mõistlik arusaamine, et sul pole mitte vaja oma isiklikust elust vabas netiruumis halada ja möriseda. Ning kui ma kevadel üks hetk avastasin, et mu peas pole mitte ühtegi asjalikku mõtet, mida teiega jagada peale selle, et ma käisin trennis ning muud elu ei ole, siis ma mõtlesin, et teeks väikese eetrivaikuse.

Väike venis pikaks, andestage. Ma tean, et mõni inimene ootab siiani uusi postitusi, seega osaliselt on see teile, suuremalt jaolt aga mulle.

Ma ei andnud küll uusaastalubadusi, sest tõesti, vana aasta õhtu ja uue algus ei ole mingi elumuutja. Keegi tarkur 9gagist teadis jälle öelda, et kui su elu imes juba enne aastavahetust, imeb ta suure tõenäosusega pärast südaöötunni täistiksumist edasi. Seetõttu jäävad minust kaugele mingid hakkan-jälle-trennis-käima-kaotan-10-kilo-ei-söö-enam-suhkrut-ja-naeratan-rohkem jutud.

Küll aga on juba pikemat aega mu peas keerelnud mõned mõtted, mõned uued algused, mõned lõpetamata lood, mõned hetked ja läbi mõtlemata unistused. Ja ma plaanin hakata oma mõttelõnga lahti harutama. Mõnigi inimene on mulle öelnud, et ma elan ohtlikult palju sissepoole. Mitte, et ma oleks hirmus introvert ja vaikselt nurgas istuja. Vaid pigem olen ma see inimene, kes kodurahu huvides jätab ütlemata, mida ma mõtlen, kedrates teatud asju vaid enda peas, seni kuni mind aitavad vaid sigaretid ja alkohol, selle asemel, et neid kõva häälega välja öelda ja inimestega vastuseisu minna. Ning mida rohkemad inimesed seda öelnud on, seda rohkem olen isegi seda endale hakanud tunnistama. Ärge saage valesti aru, ma ei hakka sellepärast blogi taaspidama, et netiavarustes välja pröösata seda, mida ma näost näkku kõva häälega ei julge öelda. Küll aga vajan ma virtuaalset paberipinda, et harutada lahti seda sasipundart, mis mu peas aina rohkem ja rohkem ruumi võtab. Niisiis, et kui midagi vähegi uusaastalubaduseks endale pidada saab, siis ehk seda, et ma ei kogu oma väikese pääkese sisse seda, mis sinna enam ei mahu. Neile, kellele meeldib lugeda lehekülgede kaupa sügavat hülgemöla mu päikesekollaselt blogilehelt, peaks see iseenesest hea uudis olema.

Sel hetkel, kui kell tiksus täisöötundi ja oleks muidu pidanud sügavaid soove ja lubadusi tegema, olin ma hetkeks täiesti unustanud, mispärast kõik see rahvas kokku on kogunenud. Seisin mere ääres ja kui horisondil ja pea kohal ja selja taga ja vasakul ja paremal küljel äkitselt ilutulestik paukuma hakkas, olin ma nagu väike laps kommipoes. Ma pole kunagi ilutulestikku mingi erilise sümpaatiaga suhtunud, kõigele lisaks kardan ma ka pauku ja ehmatavaid hetki. Aga need 5-10 minutit, ma isegi kaotasin ajataju, ma lihtsalt olin täiesti tuntava mulli sees ja üritasin kõike seda toimuvat endasse ahmida. Ma ei tahtnud kedagi kallistada ja midagi soovida, unustasin säraküünlaidki põletada,  ma ei tahtnud lihtsalt sekundikski pilku taevalt ära pöörata. Ma arvan, et nagu paljudki teised Eestis elavad inimesed, kuid teatud põhjustel veel eriti, olen ma viimasel elanud väga hallis maailmas. Halli taeva ja hallide teede ja hallide puudega maailmas ning see ilutulestik oli nagu üleminek mustvalgelt televiisorilt värvilisele.

See läinud aasta oli täielik emotional rollercoaster, aga ma ei hakka sellel isegi pikemalt peatuma. Oli imeilusaid hetki ja oli väga, väga, väga madalale läbi muru suruvaid hetki. Ma olen kõiki juhtunud asju analüüsinud ette ja taha ja vasemale ja paremale, ning vaikselt liigun selles osas, et teha rahu enda ja teistega. Järgmised paar kuud saavad olema aeg peamiselt minule endale, töö iseendaga, aga vaikselt, kuskil kuklas, hunniku lootusetuse ja hunniku ükskõiksuse vahel on tibatilluke teadmine, et somehow, someday, it'll work out. 

Jah, lootus sureb viimasena, noh. (;

Mitte et see oleks isegi niivõrd hea laul, aga sõnum ju loeb.

Homo activismus

Üle pika aja üks laupäeva pärastlõuna, kui ei ole hele olla. Ärkasin üles ja fakt, et midagi ei olnud viga, tekitas sellise teotahte, et ma olen seekord 100% veendunud, et pärast selle blogipostituse lõpetamist ma võtan oma to-do listi ette ja panen otsast ajama.. Ja nii hea tunne kõigele lisaks, et homme on veel üks vaba päev ja ähvardavalt ... tegus nädalalõpp tundub kujunevat.

Kõigele lisaks ma ei olnud isegi eelmist lõiku kirjutades sarkastiline. Mul ei ole mingit tuju fb-i refreshida või filme vaadata, tahaks.. asjalik olla. Tõenäoliselt on selles süüdi väga poolikuks jäänud nädal. Kuidagi kujunes nii, et selle nädala märksõnaks sai kooli asemel EGN. Piisab paarist koosolekust ja intervjuust, selleks et terve nädala jagu oleks pea pulki täis.

Kuna teada on, et kui enda sabasulgi ei kergita, siis nad jäävadki  mööda põrandat nühkima, siis tuleb EGNi kiituseks öelda, et see nädal oli nähtavuse loomist täis. Nimelt neljapäeval avati Solarises ühe Briti naise, Claire Dimyoni fotonäitus "Uhke oma identiteedi üle", kust leiab fotosid enamikelt viimase viie aasta jooksul toimunud Ida-Euroopa pride'idelt, kaasa arvatud viimased Balti Pride'id, kus meie tegelinskid vägagi esindatud olid. Rõõmsaks teeb esiteks see, et selline näitus Solarises üleval on (vägagi läbikäidavas kohas Apollo raamatupoe ja kino sissepääsu vahel), teiseks see, et Claire tunnustas oma kõnes väga liigutavalt meie tegevust ja kolmandaks... see, et ma käisin seal näituse avamisel oma emaga. x) See oli muidugi juhuste kokku langemine, sest ta oli parasjagu Tallinnas ja tahtis just sellele avamisele eelnenud tunnil minuga sööma minna, aga tal oleks siiski olnud väga lihtne öelda, et tal on kiire või muud tegemist ja mitte tulla. Aga ta tuli kaasa, kannatas ära kõik kõned, vaatas täitsa ilma grimassideta, kuidas tema tütrest ripub mitu pilti Solarise keskuses, üks vikerkaarelisem kui teine, ja pani mind tema üle uhkust tundma, ausalt. Pärast pidasime tulevase festivali koosolekut ja seal olnud inimesed olid kõik väga üllatunud selle üle, et ta minuga kaasas oli ja läbiv arvamus oli (ühe erandiga), et teiste emad ei tuleks ealeski sellisele üritusele. Seega jah, 12 points go to my mom. x)

Lisaks jõudis samal õhtul eetrisse veel minu ja Jaani intervjuu Ringvaatele, mis ... läks üle ootuste hästi. Öelge, mis te tahate, ma vist peaks pidevate kaamerate järelvalve all elama, selleks, et kuidagigi harjuda. Uskumatult hirmus oli ikka istuda kuskil toolikeses ja pidada korraga meeles, et hoia selg sirge, hoia kõht sees, vaata sellele neiule otsa, ära vaata mujale, ära värise, istu normaalselt, hoia oma pea otse, naerata ja siis veel ürita mingeid huvitavaid mõtteid väljendada tund aega järjest. Seega lõppkokkuvõttes võis täitsa rahule jääda, tuli selline armas ja personaalne lugu.

Ja eile käisin veel Pop Tsirkusel suvisest festivalist rääkimas ja flaikusid jagamas. Seega tubli aktivisti nädal. Võin endale pai teha. Jõuaks nüüd kooliga ka vähegi samale järjele.

Aga ma teengi nüüd kohe otsa lahti ka, tahtsingi teile öelda, et kes te vähegi Tallinnas olete, minge kindlasti vaadake näitust, see jääb avatuks 14. aprillini. Varsti ma kirjutan teile suvisest festist ka. Ja veel enne seda ma kirjutan teile sellest, mis loomadega ma pean koos elama. xD

Why so serious?

Nonii. See on nüüd siis käes. Mitte et ma oleks endale andnud uusaastalubadusi, ma lihtsalt ühel hetkel kuskil jaanuari esimeste päevade kandis mõtlesin, mida ma teha tahaks sel aastal ning otsustasin need asjad tagantjärele siis uusaastalubadusteks tituleerida.

Need oleks siis:
- ilmselgelt.. hakata taas blogi pidama (ei saa öelda, et just tungival nõudmisel, aga teatud inimestele meeldis minu eetrivaikuse üle ikka ennastunustavalt viriseda :))

- ja siis ma mõtlesin veel paremini ja puhtamalt ja põnevamalt süüa. Mis ei tähenda mitte üheski universumis mingit dieedipidamist, vaid.. vähem rämpsu ja valmistoitu ja poolvalmistoitu ja rohkem värsket, eelistatavalt eestimaist kaupa (ma ju siiski endiselt elan Keskturust umbes 5 minuti kaugusel) ning üleüldse keskenduda rohkem taimedele ja vähem lihale. Ma ostsin endale rohkem kui aasta aega tagasi ühe taimetoidu kokaraamatu ja ma pole siiani sealt ühtegi asja teinud. Seega missioon - umbes pooled toidukorrad nädalas teha lihavabad. Aga ärge muretsega, i'm not one of those people, ma tahaks lihtsalt.. elu natuke keerulisemaks ja huvitavamaks ajada sellega.

- ja kolmandaks, see pole nüüd mingi eriline lubadus, aga ma otsustasin, et ma ei ole veel 20-aastaselt vana ja väsinud ja elan oma elu võimalikult.. hästi.. mis minu jaoks tähendab isiklikult seda, et ma ei jää ringlema nendesse asjadesse, mis praegu mu eluks on kujunenud - kool, kool, kool, kool, kool, EGN, isiklik elu, väsimus,väsimus, väsimus. Sõitku ausalt sitale see väsimus. Ma tahan elamusi. Ma tahan minna Tallinn 2011 vabatahtlike kutsungi peale kas või jõulukuuski koguma. Ma tahan käia kõikidel nendel sadadel üritustel, mis ümberringi kogu aeg toimuvad, aga kus ma ei käi, sest odavam on juua kuskil, kus piletit ei küsita, või kus sa tead juba ette, et seal on vist täitsa tuttav rahvas ja tantsitav muusika. Ma tahan minna peole, panna silmad kinni ja lihtsalt kaotada end muusikasse ja tantsida nii, et ma ühel hetkel enam ei jaksa.. ning olgugi et lugemisaasta on juba läbi, i wanna kill my tv ja lugeda niivõrd põnevaid raamatuid, mille tõttu ma ka kell 4 ei suuda luuke kinni tõmmata. Ma tahan ühe Annelinna korteri magamistoas teha niivõrd head muusikat, et judinad jooksevad mööda selga alla ja ühel hetkel võtta end kokku ja teha üks laiv ning tunda taas neid kriipivaid, okseleajavaid värinaid kõhus ja südames ja ikkagi, ikkkkagi hästi ära teha. Ja nii edasi.

Ja fakkk, ma tahan tantsida selle laulu saatel ja üleüldse elada täpselt nii, nagu ta ütleb - wrong in all the right ways. Nii nagu süda õigeks peab.


Seega jah.. alustuseks ja praeguseks kõik. Ma hakkan nüüd selle laulu taustal koristama ja mõtetega õhtusse kolima. Bring it on, biatches.