Guano ja Sandra ja kõik maailma hää

Ilmselgelt ma ei ole veel FB-is saanud piisavalt palju üürata sellest, kui hea oli Guano Apesi kontsert. Seega ma teen seda ka siin.

Läksime kohale umbes 22 ajal ning juba ukse pealt vaatas meile otsa selline rahvamass, et süda kukkus saapasäärde. Rock Café oli rahvast niivõrd täis, et viimased read seisid põhimõtteliselt baarileti ääres ja see oli pehmelt öeldes hirmus. On teada juba ette, et selliste kontsertide ajal läheb mölluks ja mina va peaaegu-alakaaluline ja masendavalt treenimata inimene olen nendel puhkudel teatud riskigrupis kokku kukkuda ja surnuks tallutud saada. Aga. Nagu ma juba paljudele ütlesin, siis kui ma ka oleks sinna surnud, oleksin ma surnud maailma kõige õnnelikuma inimesena. Seega loomulikult alustasime me teise soojendusbändi ajal teekonda lava esiridadesse.

Hämmastaval kombel ei olnud seal üldsegi kramplikku ega kurja rahvamassi, kes minu üritust end esiritta pressida küünarnukkide või kurjade pilkudega oleks takistanud. Tehti ilusti teed, nii et mina sain põhimõtteliselt turvavõre juurde ja mu ustav naiskond oli kohe mu selja taga ja kõrval. Juba tol hetkel tekkis tahtmine visata seljast kõik riided ja minna külma duši alla, aga hullem oli muidugi alles tulemas.

Lasid nad end oodata, mis nad lasid, lõpuks nad lavale ka tulid. Ja erinevalt paljudest teistest bändidest, kus laulja laseb end vähemalt 5 minutit järele oodata, oli Sandra ka kohe pärast poisse platsis. Kuna kõik, kes seda blogi eales lugenud on, juba teavad, et ilma igasuguste mööndusteta on ta minu ideaalnaine, siis võite vaid ette kujutada, millised värinad mul üle kere käisid teda nähes. Ütleme nii, et erutus puhta pealaest jalatallani. Ja tõesti, pärast sai veel teistegagi arutatud, et püha müristus, KUI hea see naine ikka veel välja näeb. Kohe tiksub 35 täis, aga ta näeb parem välja kui mina praegu oma 20. eluaastal - niiiiii särav, nii elujõuline, perfektse keha, surmavalt seksika naeratuse ja ... kuidas seda nüüd öelda.. tõelise 'fuck I'm awesome' auraga. Ta on see nunnu naabritüdruk, kes pole absoluutselt klassikaliselt ilus ja kannab täiesti tavalisi riideid ja tal on tavalised pikad lokkis juuksed, aga temas on see miski, mis paneb sind veenduma, et tegu on kõige perfektsema inimolendiga eales - tema naer, tema nilbed naljad, see, kuidas ta silmad hullumeelse kombel säravad ja tema täiesti veidrad tantsuliigutused, kõik see veel lisaks ka.. paneb mind veel rohkem kahetsema, et mul pole võimalust olnud teda juba varem päriselus näha..

Okei, olgu, ma nüüd räägin natuke muusikast ja kontserdist ka. Esimene lugu oli Oh What A Night ja ilmselgelt väga sobiv, sest tõesti, tegemist oli unistuste õhtuga. Ilmselgelt muidugi inimestele, kes pole veel jõudnud uut albumit hankida või kuulata see uute laulude rohkus niivõrd head meelt ei valmistanud, aga tuleb tunnistada, et kuigi mul olid alguses väga suur trots selle plaadi suhtes, siis hakkavad need lood mulle iga korraga aina rohkem meeldima ja ütleme nii, et need on ikka catchy as fuck. You Can't Stop Me läks aga juba oma tuttavuse poolest rahvale nii hinge, et läks suuremat sorti karglemiseks ja kaasalaulmiseks. Mis aga "Quietly" puhul üllatas, oligi see, et tšikk suudab ühel hetkel täiest hingest karjuda ja järgmisel hetkel nii õrnalt ja kaunilt laulda ja sealjuures viisi pidada, et tõesti suu vajub ammuli.

Teine positiivne üllatus oli aga lugude valik - olgugi et setlistist jäid välja paljud lood, mis on minu arust kõvasti paremad kui nende tuntud singlid, siis vähemalt on nad valinud sinna kõrvale selliseid, mis võimalikult palju publikut kaasa haaravad. Seega loomulikult röökis publik täiest kõrist ära Sing That Song refrääni ja laulis Pretty In  Scarleti refräänis Sandra dirigeerimisel nagu üks inimene "Come ooooon". Eepiline hetk oli muidugi Underwear ajal, kui esiteks Sandra utsitas kõik mehed särgi seljast ära võtma ehk siis reaalselt keeldus laulu alustamast enne, kui tema ees polnud piisavalt palju higiseid torsosid. Kahjuks nende kontsertide publikut arvesse võttes ei olnud muidugi enamikel naistel eriliselt hea meel, sest kui sinu seljas elab siiski otsekontaktis 100 kilo higist meheilu ja man boobse, siis see on kõike muud kui erutav. Aga jällegi, rahvas huilgas kui ratta peal ja noormehed ise muidugi skandeerisid "SANDRA! SANDRA!!", mille peale ta peaaegu et punastas ja ütles "Come on guys, you know I can't do that..." Tjah, kahju. Ja Underweari lõpus olevad read "I wanna be your baby" läksid kordamisele vist umbes kaheksa korda, sest iga korraga kõlas see veel võimsamalt ja nii ühehäälselt, et isegi paljunäinud Sandra näole ilmus hämmeldunud naeratus.

Nagu videostki näha, siis kogu bändi vahel on nii uskumatu mõnus energia.. Enamuse lugudevahelisest ajast kulutasid nad üksteise üle nalja viskamisele stiilis "Stefan jookseb alati hotelli jõudes meist esimesena jõusaali, aga kasu sellest küll midagi pole" ja kuigi ma räägin siin maniakaalselt palju Sandrast, siis ma viskan selle oma orientatsiooni kapsaaeda ning annan tõele au - terve bänd on kuldaväärt nähtus, üks ägedam tüüp kui teine.. Eriiiiiti aga Dennis the Drummer (tunnistan üles, et mulle meeldivad natuke hullumeelse pilguga inimesed).

Uutest lugudest aga jättis kõige sügavama mulje This Time. Miski selles laulus on nii tugevalt sisendav ja korraga nii ilus, meloodiline, kurb ja samas magus. Ja no, ma ei saa jätta mainimata, et selle laulu ajal laulsime Sandraga üksteisele silma sisse... ja fair enough, mu kõrvad hakkasid kohisema ja maailm kadus ära üheks elu ilusaimaks hetkeks...

Aga sellest hoolimata olid ka teised uue plaadi laulud väga mõjusad ja laivis kohutavalt head, mis sest, et alguses ma neist eriti vaimustuses ei olnud. Esimese viimase loo, Open Your Eyes, juurde jõudes oli mul õhk omadega nii otsas, et sisse hingates kõik kraapis sisemuses, rääkimata sellest, et nii sisse kui välja hingamine oli nii pinnapealne.. ükskõik kui sügavalt ma oma arust ei üritanud sisse hingata, selline tunne oli, et vaid 20% võimalikust õhust jõuab minuni. Mingil hetkel Mann pudeneski ära, sest ta vaeseke oli natuke haige ka ja hakkas organismile. Ma ise võitlesin ka endaga, sest kogu rahvas röökis täiest kõrist kaasa ja kargles veel seninägematu hooga ja ma tahtsin nii sellest osa saada, aga ma tõesti tundsin, et ma enam ei jaksa. Aga pidasin laulu lõpuni vastu ja korisesin viimase hingetõmbe peal neile kiitust ja lõin oma jõuetute kätega umbes kolm plaksu.. xD

Õnneks oli paus enne encore'i ja esimene lugu ehk Plastic Mouthi instrumentaal piisavalt pikk aeg taastumiseks ja siis tuligi viimane, õhtu oodatuim - Lords of the Boards. Ja mitte selle pärast, et see üldsegi mu lemmiklugu oleks, aga nende überpoppidest singlitest on see üks parimaid ja sa pead ometigi armastama lugu, mis rahva täiesti pööraseks ajab.. Publik läks oodatult täiesti segaseks, laulis esimesest viimase sõnani terve loo kaasa ja refräänide ajal läks ikka võimsaks moshimiseks. Õnneks keegi hea inimene viskas mulle ka selle loo ajal tisside vahele terve pudeli vett, mis tegi olemise kõvasti kergemaks ja selle loo lõpus karjusin oma viimase hääle ka ära...

Ütleme nii, et kokkuvõttes oli nii uskumatult hea, et siiamaani tulevad pisarad silma kontserdipilte vaadates. Ma olen seda bändi hingepõhjast armastanud hetkest, kui ma nad umbes 13-aastaselt avastasin ja mu kurvastus oli lõpmatu, kui mõistsin, et nad olid juba laiali läinud. Aga mingi lootus, et ma kunagi kuskil neid veel näen, oli alati olemas ja seda kontserti võib tõesti lugeda eluunistuse täitumiseks. Jah, ma olen ikka nii õnnelik.

_________________________________________________________

Ja.. kuna seda lugu laivis ei tulnud.. siis ma postitan selle siia veelkord.. sest see on mu üks lemmikuid sellelt uuelt albumilt. Ning sellepärast, et lisaks Guanole oli mul ka niisamagi freakin awesome nädalavahetus lõpmatu maadlemise, lugematu hulga sinikate, jäätise, halbade tiinekafilmide ja Disney multikate, seljas tassimise, kiusu täis hetkede ja täitsa nunnude hetkedega. Lihtsalt nii üdini hää.

Dance dance dance til you're dead

Kui Madle peole jõudis, oli Shirubi juba laval... Aga sellest hoolimata pole ma niivõrd heal kontserdil ammu käinud, kui eilne Tallinn Music Weeki Tuborg Green Club Rock Café's, kus esinesid Eesti elektroonilise muusika parimad (ja ka kohutavamad), lisaks veel kaks kirssi tordil Soomest ja Rootsist.

Ma käin omast lollusest, vaimuvaesusest ja laiskusest väga harva üritustel, mis mulle sügava mulje jätaks. Ja ega ma eile õhtul Rock Café poole kablutades ei oodanud ka midagi ülimuslikku, ma olin vaid ette veendunud, et tõenäoliselt tuleb hea pidu. Hetkel oma valusaid lihaseid tunnetades pean ma aga kindlasti oma sõnu sööma.

Tavapärasest toredamaks teeb selle ürituse juba see, et ma jooksin sinna praktiliselt otse rongi pealt, ehk siis ilma igasuguse kodus lakkumiseta (and yes, you pervs, ma pidasin silmas joomist). Jõudsin kohale, vaatasin natuke Shirubit (kellest oli võrdlemisi kahju, sest nad on juba piisavalt palju igal pool esinenud, et mitte olla see bänd, kes kõiki pidusid alustab ja tuimale kolmveerandtühjale saalile taidleb). Mõtlesin, et lähen vaatan Tiiu Kiiki. Läksin vist vähemalt kaks või kolm korda korraks sinna teise saali, iga kord tulin naerdes tagasi. Tuleb tunnistada, et see muusika iseenesest, millega ta hakkama on saanud, polegi nii halb, aga iga kord kui ta suu avab, siis jääb kogu publik pingsalt ootama.. Ja ootama ta jääb, sest ka põhja keeratud mikrofoniga kõlab see näitsik nagu sureva luige väga ebahuvitav versioon - iseenesest nagu mingeid helisid kõrv tabaks, aga nii vaimustav see nüüd ka ei ole, et viitsiks kogu oma olemusega pingutada selle kuulmise nimel.

Tallinn Daggersi laulja oli juba nii pööraselt energiline, et mul venis naeratus kõrvuni ja jalg hakkas taltsutamatult kaasa tatsuma. Antonina jättis ka veel täiesti uskumatult külmaks, aga see-eest tuli pärast seda õhtu esimene pärlite pärl ja hoopiski soomepoiste sulest - James Reipas. Algul ei saanud ma üldse aru, kas nutta või naerda, kui kolm Koit Toome päiksekatega sommi laval flööti ja trompetisse mingeid ürgseid helisid puhuvad, aga laul laulu järel kerisid tüübid tempot ja hakkasid aina haigemaid biite varrukast välja tõmbama. Kuni selleni välja, et ühel hetkel ei suutnud enam koha peal jalga väristada nagu nõdrameelne ja lihtsalt jooksime M-iga lava ette karglema. Nende viimased paar laulu olid täiesti ulmeline küte, nii et kui me olimegi M-iga plaaninud Mimicry jaoks end hoida, siis tuli lausa väike hingetõmbepaus enne teha.

Somme siis. x)


Mimicry oli ka harukordselt heas seisus, hoolimata (või tänu) faktist, et nad olid laval ainult kahekesi. Kene ja Pauli sünergia on lihtsalt nii võimas, et täiesti ununeski ära, et laval peaks neid vist veel olema tegelt. Otse soomlaste tantsumaratonilt tulles oli muidugi veidi keeruline ümber harjuda nö B-lavaga, mis oli lihtsalt... väike keldrisarnane ruum, mille täitmiseks piisas umbes sajast inimesest. Mistõttu ma suutsin mingile vanemale naisterahvale karglemise käigus otsa koperdada, nii et ta mind oma kokteiliklaasi tagant väga hukkamõistvalt vaatas.

Siis oli aeg juba Leslie Da Bassi käes, mis oli ... uimasem kui ma lootsin. Võib-olla oli asi mu enda lakke löönud energias ja peomeeleolus, aga ma oleks tahtnud lihtsalt veel rohkem, tempo-tempo-tempo. xD Aga jällegi, piisas ühest eriti kõvast loost...

.. ja preili M vihtus laua peal tantsida nagu Coyote Ugly ennemuiste ja olukord kiskus nii kelmikaks, et seltskonnas olnud noormeestel hakkasid kulmud kerkima. xD

Ja siis tuli õhtu pärlite pärlite pärlite pärl - rootslaste Slagsmalsklubben. Oeh, ma ütlen, üks asi on neid sealt myspace'ist kuulata, teine asi oli see live. See oli lihtsalt sõnulseletamatult energiline ja hullutav ja ühel hetkel avastadki, et sa oled kuskil lava ees ja sinu ümber on tekkinud 5-meetrise raadiusega ring, millest kõik väljapoole hoiavad, sest sa kargled seal nagu strippar Marcol oleks epilepsiaaaaaaa... ja nii tund aega järjest. Nii et lõpuks ei tunne enam oma keha ka. Kui nad ei oleks lõpetanud, oleks ma vist märkamatult tantsinud veel tunni .. või kaks... või kolmgi.

Seega lõppkokkuvõttes 5+++ õhtu, ma ei jõua häid sõnu ritta ära panna.

Ja kui Madle ei oleks mingite suvaliste svenssonitega läinud pidu edasi panema, tantsiks ta veel praegugi.

Saiö

Täpselt nii, nagu on oht, et kool hakkab joomist segama, on ka oht, et reaalne elu hakkab virtuaalset segama. Seetõttu polegi nagu nädal aega väga internetiavarustes oma südant puistanud. Põhjusi leiab rohkem kui ühe.

Alustades algusest - kool pidi justkui peale hakkama, aga üsnagi hale läbikukkumine oli esimene koolinädal. Esmaspäeval murdis mu maha igakuine naiste õnn, mis aheldas mu terveks päevaks voodisse ja vetsupotti kallistama. Teisipäeva märkssõnaks sai ja jäi muidugi oh, how it HURTS. Öö enne kontserti ma und ei saanud, küll aga mitte sellepärast, et briti hurmuritest noorsandid (tsau, Karu) mul südame nii hirmsasti puperdama oleks võtnud. Lihtsalt mu kallis kõrvalboks tegi kontserdi soojendajana elu suurima live'i ja mul oli vaja tema asemel hüsteeritseda ja närveerida. Ja nad olid nii tublid, seksikad, müstilised ja võluvad, et ma olin neist isegi rohkem vaimustuses kui Hurtsist endast. Minu väiksed nunnud. Issand, ma tunnen end nagu mingi lapsevanem.. x)



Ja siis muidugi see õhtu peaesineja ka. Oli märksa vahvam, kui oleks võinud arvata. Ja võluvad olid nad küll, ma saan täitsa aru, miks nii mõnedki seal pilti tasku toppisid ja üksteisel Theo loobitud rooside pärast kõrvu peast rebisid. Kohati muidugi ajas muigama laulja südantlõhestav eneseväljenduslaad, aga tahaks uskuda, et see oli taotluslikult nii kitš. Parim asi laivi juures oli muidugi nende kõuehäälne valge kikilipsuga taustatenor. See oli nii kõva stiilipunkt juurde, et ohhoo.



Lõppkokkuvõttes oli väga mõnus elamus. Seega aitäh, kullakallis M, veelkord sissepääsu eest. x)

Üleüldse on antud ajaperiood täidetud potentsiaalselt hullutavate muusikaelamustega. Väike pilguheit järgmisesse poolaastasse lubab Kylie Minogue'i juba veebruari lõpus, Guano Apesi (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!) aprillis ja Rabarocki juunis. Ja ja ja ja ja ja ma tean, et ma olen seda juba igal pool kriisanud, aga fakt, et Guano Apes on tulnud kokku ja et nad tulevad Eestisse, on umbes.. maailma headuse meistriklasside tippklasside tipp. Noh. Ma mäletan, kui ma olin ehk nii 13-14 ja Villane tutvustas mind nende muusikaga ja minu õnnetu pubekasüda pidi purunema tuhandeteks kildudeks, sest nad olid just laiali läinud. Ma tõesti siiamaani veel uskusin ja lootsin ning olin isegi teadlik nende tegevusest uue solistiga, aga.. Sandra Nasic. Tõesti. Noh. Ma ütlen ausalt, ma lähen selle naise tõttu natuke lolliks ja ma ei imestaks, kui ma ka hülgaks kogu eneseväärikuse ja läheks mingi kaks päeva enne kontserti Rock Cafe hoovi telkima, et live'i ajal selle naise higipiisku püüda.

     

                                              
                                   

Jah, mul on reaalselt sellest naisest arvutis galerii, how very grown-up of me, kas pole. Aga ikkagi. See kontsert on üks selline asi, et kui ma selle linnukese kirja saan, siis võin enam-vähem surema ka hakata. Pohui see isiklik eneseteostus, kui on olemas elust olulisemad muusikalised sõltuvusttekitavad aseained, eksole.

Olgu. Ma üritan end nüüd koguda.

Muust elust rääkides siis korterijama on nüüdseks võtnud juba positiivse suuna. Käisime ühte korterit vaatamas, saime teada, et paar korrust allpool on teine veel, mis natuke kallim. Astusime uksest sisse ja teadsime, et see on see. Neljatoaline, eestiaegne, kõrgete lagedega, panipaikade ja sahvrikestega. Suured rõõmsavärvilised toad ja kohene kodutunne. Täpselt nagu Eha tänava mitte-nii-kunstnikuhingega Tallinna versioon. Mingid rõõmsad välismaa hipid olid parasjagu sees ja keetsid tomatisuppi. Noh! Ja nii kui oli kindel, et seda peab saama, nii hakkasid ka jamad tulema. Üks plaanitud korterikaaslane kadus hinna tõttu kohe mängust, teine on kahtleval seisukohal. Mina ja M ei kahtle, me tahame, nüüd ja kohe. Seega seis ongi selline, et neljapäeval lähme taaskord vaatama ja potentsiaalsetele uute korterikaaslastele tutvustama ja ja loodame, et neile sobib ja siis hakkaks juba ruttu kolimaie. Nüüd on Pronksi tänava nostalgia juba asendunud Pärnu mnt ja tulevase kommuunielu ootusärevusega. Ning ma tean, kuidas te kõik tahaks öelda, et ära tee seda viga, aga ma juba olen otsustanud investeerida kõrvatroppidesse ja palderjanitablettidesse ja kõik saab korda, I really do believe so.

Viimasest postist kõlama jäänud agoonia ja hala noodist olen ma täiesti loobunud, elan, nagu Eckhart Tolle ütleks, "siin ja praegu" või "üks päev korraga" ja see on tundub tõesti jube loogiline ja õige asi, mida teha. Ei tasu üldse mõelda asjade peale nii palju, tuleb lihtsalt reageerida sellele, mis toimuma hakkab ja teha nii, nagu õige tundub. Ning mul on hea meel, et me mõlemad selle veendumuseni jõudsime. Klišee klišeeks, aga kui ühel hetkel lihtsalt enam mitte mõelda, siis hakkavadki tegevused lahti rulluma.

Kui E. Tolle juba jutuks tuli, siis peab mainima, et ma üritan endale alla pressida tema "Uut maailma". Ei, ausalt, ma pole veel nii valusalt kukkunud, et ma eneseabiraamatuid neelaks, aga sellest tüübist on nii palju räägitud ja arvustused tagakaanel olid ka ülivõrdes ning mul tekkis huvi, mida ta kuulutab. No teate, see on üks suurim hunnik bs-i, mida ma ammu lugenud olen. Stiililiselt nii kohutavalt halvasti kirjutatud, laused kunstlikult ja keeruliste sõnakordustega nii raskeks aetud, nii et olgugi nad lühikesed - mõte läheb ikka kaotsi. Mida ta kuulutab, on muidugi päris loogiline - tuleb kuulata ja ära tunda oma mõtteid. Bla bla leian end mõttelt, et ma arvustan kedagi bla bla ja selle mõtte ära tundmine viib mind kuhugi sügavamasse Teadlikkusse bla bla. Ja nii edasi. Iseenesest ma saan aga aru, miks ta nii populaarne on - ta on võtnud kõik juba ammu tuttavad nõuanded ja pannud nad niivõrd keskmisesse ja kergelt seeditavasse vormi, et selle järgi elada pole tõesti raske. Ei mingit radikaalset asjadest loobumist ja kasinat ja kainet elu, ei pea lõpetama teiste mõnitamist ega elama ennastohverdavat, kogukonda teenivat elu. Piisab vaid sellest, et sa tunnistad endale, et sa oled oma asjadest sõltuvuses ja et sa aeg-ajalt vihkad tervet inimkonda ja juba algab sinu suur teisenemine kuskile ülemasse teadvusesse. Ühesõnaga - varsti olen Buddha valmis.

Ja jah, see oli sapine märkus ning jah, ma olen sellest teadlik. =)))

Lõpetuseks, midagi kelmikat Eesti reklaamimaastikult:


Kui te arvate, et ma ei ole juba laupäeva õhtust saati M-iga laulnud ööd ja päevad Saiöt, siis te eksite. Üleüldse, me tahaks näha sellest loost Metsatölli kaverit juba. Palun?

Pole kindlamat asja kui igav põhjamaalane.

Teen siis aega parajaks, kuni juuksevärv pähe kinni hakkab.

Võrdlemisi ebaproduktiivne aeg on, jään iga öö pilkases pimeduses lõpuks magama ning ärkan üles, siis kui uuesti hakkab pimedaks minema. Ehk toimub eelmagamine õige pea taasalgava kooli hirmus, kes teab.

Homme saabub sõber USAst. Teate ju küll, kuidas kõikides USA filmides ja seriaalides keskkooli või ülikooli lõpetanud noored aastaks müstilisse üksusesse nimega "Euroopa" lähevad. Nojah, see pole väljamõeldis. Vastselt ülikooli lõpetanud sõbramees tripib mööda Venemaa-Kõrgõstani-Läti-Eesti-Poola-Sloveenia marsruuti ja homme saabub meie maile. Ja järjekordselt loob minus välja mingi MHG-s läbitud Estonian Studies nimelise aine jääk, mis sunnib mind juba ekskursioone planeerima ning fakte meelde tuletama. Selles suhtes olen ma täiesti kohutav inimene, et kui mina kuhugi välismaale sõbrale külla läheks, siis mind küll ei huvitaks, mis kurat sinna silla peale kirjutatud on ja miks. Ma ei saa aru, miks ma teistele nii teen. Aga vähemalt on mul kavas ka ekskursioon nimega "Reede õhtul Tartus", mis tähendab siis Rüütli tänava vaatamisväärsusi a la Möku ja Zavood ja muud. Tallinna suhtes ma olen täpselt nii ebaoriginaalne, et jääb vist KUMU. Kui see teda vähekesekenegi kõigutab.

Eile käisin proovis. Täiesti müstiline on näha, kuidas inimesed arenevad ja iga kord, kui ma Laurile külla lähen, on see, mis ta mulle arvutist laseb, üha rohkem päris muusika moodi. Millest omakorda tekivad kompleksid minul, sest mu ainsad tõsiselt geniaalsed laulusõnad said kirjutatud 6 õlle mõju all ning pärast seda pole ma samaväärilist kordusetendust teha suutnud. Eilsed langesid tasemele "olen 14 ja kirjutan sahtlisse laulusõnu, sest tahan saada Avril Lavigne'iks", aga pole midagi teha, tulid vähemalt siirad ja ausad ilma igasuguse fäänsi tiluliluta. Ja vokaal tuli ka aus.

Väga veider öö oli täna, ma olin poolunes ja nägin väga veidraid ja draamarohkeid unenägusid. Parim oli muidugi see, kuidas me vanemate ja õega USAst Eestisse sõitsime kolmerattalistes autodes, mis läbisid Atlandi ookeani läbi kanalisatsioonitorude. Aga ma mäletan, kuidas mu teadvus ütles mulle unes korduvalt ja korduvalt - ärka üles ja joo vett. Ma ignoreerisin teda tunde, lõpuks kell seitse ärkasin ja kaanisin endale pool liitrit korraga sisse. Uuesti ärkasin selle peale, et teadvus käskis vetsu minna.

Ma ei tea, miks see vajalik oli. Jagan teiega parem oma uut muusikalist armastust. Kunagi ma hakkan sama head muusikat tegema.

Edit: värvisin end just vanainimesehalliks. fail.