Ma ausalt ei jõua mitte kunagi blogimiseni, sest mu to-do list aina pikeneb niimoodi, et see ei mahu enam ekraanilegi ära.
Loomulikult üle-eelmises postis mainitud tegus laupäev lõppes sellega, et ma tegelesin 3 tundi poololuliste asjadega ja otsustasin siis äkki kell 7 õhtul Põlvasse sõita. Jällegi, kuradi miss Spontaansus noh. Aga ei, kahepäevane kilometraaž tuli üle 400 kilomeetri, buss oli täis joodikuid/rong sõitis 3 tundi ja "kui Madle peole jõudis, oli Shirubi juba ära esinenud" vol 4232329 ning tuleb tunnistada, et.. pühapäev ei olnud väga tore. Aga nüüd, nädal hiljem sellele tagasi vaadates võtab juba päris kõvasti muigama, et mis mõttes sa sõitsid sellise distantsi maha selleks, et paar tundi inimesega aega veeta ja parklas õlut juua.. paras tohlakas ikka küll, aga mis teha.. x) kui mõistust jagati, siis olin talveunes vist..
Muidu oli päris värvikas nädal koos üllatuseksami ja üle aastate esimese trennikülastusega. Nimelt tuli mul üks hetk mõte, et noh, kaalus pole vaja küll alla võtta, aga mõni lihas kuluks ära ja tahaks nagu tantsida või end liigutada kuidagi.. süstemaatiliselt. Ja siis no võta kinni, otsustasime Manniga trenni minna. Esimeseks proovitrenniks sai Les Millsi BodyJam, mis oli.. päris naljakas, et mitte öelda lauskoomiline. Esiteks me surusime end ennatavalt juba saali kõige kaugemasse nurka, et mitte jumala eest kellelegi jalgu jääda, aga seetõttu jäid muidugi nii treener kui ka tema sammud natuke raskesti jälgitavaks.. Aga noh, õnneks lasti saalis tuli ära :D ja siis lõpuks läks tõesti täielikuks hullamiseks vähemalt minu poolt, sest tunne oli küll selline, nagu kirjelduses lubatigi, et oled klubis ja katus hakkab veits sõitma ja siis lihtsalt lased tantsu, nagu kergelt nupust nikastunud.. Ja see hämarus tuli selles osas ka kasuks, et kümne minutiga nägin ma välja nagu ma oleks hullunud mootorsaemõrvari eest jooksu pannud viimased tund aega.. et jah, läbi võttis küll ja tuju ka heaks ja nüüd ongi naljad nii kaugel, et otsustasime trennihuntideks hakata.
Ja et mitte hakata mingit nõdrameelset ila ajama, siis ma suundun nüüd oma vajalike tegevuste juurde suunal kool-trenn-koosolek-kool-koosolek-koosolek-trenn-kool. Kui ma Guanol ellu jään, siis pühapäeval ma kindlasti kirjutan siia, kuidas pole võimalik sõnadesse panna midagi nii ebamaiselt head. Ja kui ei, siis vähemalt ma surin õnnelikuna.. xD
Akna taga käib väike tornaado ja sajab kasse ning koeri. Viis minutit hiljem on püha vaikus ja rahu ja õue meelitav päike. Ja kümne minuti möödudes sajab hernesuurust rahet. Tõesti, nagu Londonis oleks.
Skisofreenilisus näib olevat viimase aja märksõna tõepoolest. Kõigepealt tänane ilm. Siis viimase aja unenäod, mis on nii sürreaalsed, et tekib tunne, nagu oleks mingeid hallutsinogeene tarvitanud ja samal ajal niivõrd detailsed ja pisiasjadeni realistlikud, et ärgates on pool päeva paha olla. Lõpetuseks veel inimesed, kirjutaja kaasa arvatud.
Pole veel oma lühikese elu jooksul märganud, et inimestel oleks niivõrd kriitiline ühest äärmusest teise kõikumise periood. Okei, võib-olla on asi inimes(t)es, kellega suhtlemine mu päevi kõige rohkem täidab, aga jumala eest, ma alateadlikult lihtsalt loobusin viimaste päevade käigus igasugusest lootusest aru saada, mis toimub minu või teiste inimestega või hakkab toimuma edaspidi. Klišeemasin ütleks, et go with the flow, aga ma kardan, et see flow lõpeb sellega, et ma lendan nägupidi kuhugi kivirahnu otsa. Aga jah, siiski, ma rahustan end sellega, et mingi hetk ma juba õppisin ära selle, kuidas aju täiesti välja lülitada ja mitte mõelda. Ma veel saavutan selle taseme. Äkki. Ma loodan.
Eile oli eriti ... huvitav õhtu. Astusin bussi pealt maha ja lihtsalt tuli mingi tunne, mis ütleb, et ära tee seda, mida sa peaksid tegema. Kuulasin seda tunnet ja jalutasin kodust mööda, katlamajade poole. Kogu möllav tuul oli äkki justkui võimetu mu vastu, eneseirooniline muie oli näol ja kõndisin valgusele vastu. Nagu mingi ürgne kutse, no ausõna.
Ja loomulikult kui see tunne tuleb, siis on seda ka millekski vaja ning vaid mõnikümmend minutit hiljem avastasin end keset pimedusest välja kasvavaid teid, vaatasin tõtt rebaste ja jänesega, tähed olid minu poolel, muie oli endiselt näos, vastu tulid ja maha jäid Kavastu ja Kusma ja Koosa ja muud K-tähega sõbrad ning korraga oli natuke hirmus ja samas jälle natuke elule äratav ka. Well hello there, Miss Spontaneity.
Mõnikord.. on lihtsalt hea päev. Sa ärkad üles ja sa kohe tunned, et midagi lihtsalt on teisiti. Või õigemini - miskit pole valesti.
Ning olgugi, et ma tegin eile öösel pea kella kaheteistkümneni arvestuslikku ülesannet ning pärast sedagi ei jäänud veel oma kaks-kolm tundi magama, sest pea oli nii mõtteid täis, ärkasin ma täna hommikul kell seitse iseenesest ja puhanuna. Ei mäleta, et äratuskell oleks helisenud, aga ühel hetkel tegin silmad lahti, kell oli seitse, väljas paistis päike ja mul ei olnud isegi vähimatki tunnet voodisse unelema jääda.
Siis sa teed endale perfektse hommikusöögi. Perfektse tassi kohvi, perfektse eriti kirju võileiva ja istud köögis, vaikuses, üksi ja lihtsalt ärkad.
Ja siis hakkab järjest tulema veel neid pisikesi asju. Leiad kohe riided, mida selga panna ja need sobivad täpselt. Juuksed hoiavad kordki elus õigesti. Sul on isegi aega meiki teha, mis sul muidu esmaspäeva hommikul mitte mingi valemi järgi ei õnnestu. Ning siis tundub, et see on see esimene hetk, kus läheb valesti - tekib reaalne võimalus bussist maha jääda. Hakkad eriti kiiresti liigutama, aga siis tuleb meelde, et oooooot-oooot-oot, teine buss läheb veel 10 minuti pärast ja sellega sa jõuad täpselt õigeks ajaks.
Nii ongi. Astud kodust välja, päike paistab silma, aga põhimõtteliselt ei pane päikseprille ette. Lülitad pleieri sisse ja esimene lugu on see:
Naeratad kogu tee bussipeatusesse, kuhu sa jõuad isegi liiga vara. Aga ei tee suitsu. Sest ilus on, niisama ka.
Selliseid päevi, eriti esmaspäevi, võiks tõsiselt rohkem olla.
Täpselt nii, nagu on oht, et kool hakkab joomist segama, on ka oht, et reaalne elu hakkab virtuaalset segama. Seetõttu polegi nagu nädal aega väga internetiavarustes oma südant puistanud. Põhjusi leiab rohkem kui ühe.
Alustades algusest - kool pidi justkui peale hakkama, aga üsnagi hale läbikukkumine oli esimene koolinädal. Esmaspäeval murdis mu maha igakuine naiste õnn, mis aheldas mu terveks päevaks voodisse ja vetsupotti kallistama. Teisipäeva märkssõnaks sai ja jäi muidugi oh, how it HURTS. Öö enne kontserti ma und ei saanud, küll aga mitte sellepärast, et briti hurmuritest noorsandid (tsau, Karu) mul südame nii hirmsasti puperdama oleks võtnud. Lihtsalt mu kallis kõrvalboks tegi kontserdi soojendajana elu suurima live'i ja mul oli vaja tema asemel hüsteeritseda ja närveerida. Ja nad olid nii tublid, seksikad, müstilised ja võluvad, et ma olin neist isegi rohkem vaimustuses kui Hurtsist endast. Minu väiksed nunnud. Issand, ma tunnen end nagu mingi lapsevanem.. x)
Ja siis muidugi see õhtu peaesineja ka. Oli märksa vahvam, kui oleks võinud arvata. Ja võluvad olid nad küll, ma saan täitsa aru, miks nii mõnedki seal pilti tasku toppisid ja üksteisel Theo loobitud rooside pärast kõrvu peast rebisid. Kohati muidugi ajas muigama laulja südantlõhestav eneseväljenduslaad, aga tahaks uskuda, et see oli taotluslikult nii kitš. Parim asi laivi juures oli muidugi nende kõuehäälne valge kikilipsuga taustatenor. See oli nii kõva stiilipunkt juurde, et ohhoo.
Lõppkokkuvõttes oli väga mõnus elamus. Seega aitäh, kullakallis M, veelkord sissepääsu eest. x)
Üleüldse on antud ajaperiood täidetud potentsiaalselt hullutavate muusikaelamustega. Väike pilguheit järgmisesse poolaastasse lubab Kylie Minogue'i juba veebruari lõpus, Guano Apesi (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!) aprillis ja Rabarocki juunis. Ja ja ja ja ja ja ma tean, et ma olen seda juba igal pool kriisanud, aga fakt, et Guano Apes on tulnud kokku ja et nad tulevad Eestisse, on umbes.. maailma headuse meistriklasside tippklasside tipp. Noh. Ma mäletan, kui ma olin ehk nii 13-14 ja Villane tutvustas mind nende muusikaga ja minu õnnetu pubekasüda pidi purunema tuhandeteks kildudeks, sest nad olid just laiali läinud. Ma tõesti siiamaani veel uskusin ja lootsin ning olin isegi teadlik nende tegevusest uue solistiga, aga.. Sandra Nasic. Tõesti. Noh. Ma ütlen ausalt, ma lähen selle naise tõttu natuke lolliks ja ma ei imestaks, kui ma ka hülgaks kogu eneseväärikuse ja läheks mingi kaks päeva enne kontserti Rock Cafe hoovi telkima, et live'i ajal selle naise higipiisku püüda.
Jah, mul on reaalselt sellest naisest arvutis galerii, how very grown-up of me, kas pole. Aga ikkagi. See kontsert on üks selline asi, et kui ma selle linnukese kirja saan, siis võin enam-vähem surema ka hakata. Pohui see isiklik eneseteostus, kui on olemas elust olulisemad muusikalised sõltuvusttekitavad aseained, eksole.
Olgu. Ma üritan end nüüd koguda.
Muust elust rääkides siis korterijama on nüüdseks võtnud juba positiivse suuna. Käisime ühte korterit vaatamas, saime teada, et paar korrust allpool on teine veel, mis natuke kallim. Astusime uksest sisse ja teadsime, et see on see. Neljatoaline, eestiaegne, kõrgete lagedega, panipaikade ja sahvrikestega. Suured rõõmsavärvilised toad ja kohene kodutunne. Täpselt nagu Eha tänava mitte-nii-kunstnikuhingega Tallinna versioon. Mingid rõõmsad välismaa hipid olid parasjagu sees ja keetsid tomatisuppi. Noh! Ja nii kui oli kindel, et seda peab saama, nii hakkasid ka jamad tulema. Üks plaanitud korterikaaslane kadus hinna tõttu kohe mängust, teine on kahtleval seisukohal. Mina ja M ei kahtle, me tahame, nüüd ja kohe. Seega seis ongi selline, et neljapäeval lähme taaskord vaatama ja potentsiaalsetele uute korterikaaslastele tutvustama ja ja loodame, et neile sobib ja siis hakkaks juba ruttu kolimaie. Nüüd on Pronksi tänava nostalgia juba asendunud Pärnu mnt ja tulevase kommuunielu ootusärevusega. Ning ma tean, kuidas te kõik tahaks öelda, et ära tee seda viga, aga ma juba olen otsustanud investeerida kõrvatroppidesse ja palderjanitablettidesse ja kõik saab korda, I really do believe so.
Viimasest postist kõlama jäänud agoonia ja hala noodist olen ma täiesti loobunud, elan, nagu Eckhart Tolle ütleks, "siin ja praegu" või "üks päev korraga" ja see on tundub tõesti jube loogiline ja õige asi, mida teha. Ei tasu üldse mõelda asjade peale nii palju, tuleb lihtsalt reageerida sellele, mis toimuma hakkab ja teha nii, nagu õige tundub. Ning mul on hea meel, et me mõlemad selle veendumuseni jõudsime. Klišee klišeeks, aga kui ühel hetkel lihtsalt enam mitte mõelda, siis hakkavadki tegevused lahti rulluma.
Kui E. Tolle juba jutuks tuli, siis peab mainima, et ma üritan endale alla pressida tema "Uut maailma". Ei, ausalt, ma pole veel nii valusalt kukkunud, et ma eneseabiraamatuid neelaks, aga sellest tüübist on nii palju räägitud ja arvustused tagakaanel olid ka ülivõrdes ning mul tekkis huvi, mida ta kuulutab. No teate, see on üks suurim hunnik bs-i, mida ma ammu lugenud olen. Stiililiselt nii kohutavalt halvasti kirjutatud, laused kunstlikult ja keeruliste sõnakordustega nii raskeks aetud, nii et olgugi nad lühikesed - mõte läheb ikka kaotsi. Mida ta kuulutab, on muidugi päris loogiline - tuleb kuulata ja ära tunda oma mõtteid. Bla bla leian end mõttelt, et ma arvustan kedagi bla bla ja selle mõtte ära tundmine viib mind kuhugi sügavamasse Teadlikkusse bla bla. Ja nii edasi. Iseenesest ma saan aga aru, miks ta nii populaarne on - ta on võtnud kõik juba ammu tuttavad nõuanded ja pannud nad niivõrd keskmisesse ja kergelt seeditavasse vormi, et selle järgi elada pole tõesti raske. Ei mingit radikaalset asjadest loobumist ja kasinat ja kainet elu, ei pea lõpetama teiste mõnitamist ega elama ennastohverdavat, kogukonda teenivat elu. Piisab vaid sellest, et sa tunnistad endale, et sa oled oma asjadest sõltuvuses ja et sa aeg-ajalt vihkad tervet inimkonda ja juba algab sinu suur teisenemine kuskile ülemasse teadvusesse. Ühesõnaga - varsti olen Buddha valmis.
Ja jah, see oli sapine märkus ning jah, ma olen sellest teadlik. =)))
Lõpetuseks, midagi kelmikat Eesti reklaamimaastikult:
Kui te arvate, et ma ei ole juba laupäeva õhtust saati M-iga laulnud ööd ja päevad Saiöt, siis te eksite. Üleüldse, me tahaks näha sellest loost Metsatölli kaverit juba. Palun?
Istun Villasega diivanil ja ajan endale küüslaugunuudleid ja meeliha näost sisse. Umbes neljandat korda viimase nelja tunni jooksul. Mu kallis külaline lahkus just omadega lõunamaade poole.
Vapustavalt ägedad paar päeva olid, kui ta siin viibis. Käisime reedel peol, mis oli hoolimata igasugusest üleliigsest draamast überkõva. Panin lihtsalt puldis silmad kinni ja tantsisin, tõepoolest, nagu strippar Marcol oleks epilepsia.. Ning Põssiku väikest värvikirevat hipipesa sai külastatud. Ja eile küpsetasime Neiu Rohelise auks ühe ülihea piruka ning naersime tunde eriti halbade naljade üle, mille inspiratsiooniks meeste suguelundid ja muu.
Ei saa kurta. Pool nädalat veel kooli alguseni, vaja veel Sixi sünnipäeva tähistada ja üks saunakas teha. Ainult omapead olla on saanud vähem, kui soovi oli. Aga eks see on ka kahe otsaga asi ja reaalselt mõeldes, küll üks inimene saab veel oma ca 60-aastase elu jooksul piisavalt üksi olla ja seda mitte soovida.
Mõtlen, et kui mul oleks mingigi sissetulek, siis ma hakkaks täiega raha kõrvale panema ja läheks ka suvel mööda ilma trippima. Ning nii palju imetoredaid üritusi on veel suvel tulemas. Heh, tahaks palju raha ilma et selleks midagi tegema peaks. Nii frustreeriv on lugeda töökuulutusi ja mitte leida midagi vähegi mulle olulist, otsitakse telefonimüügi tegijaid ja teksapoe müüjaid ja lehekandjaid ja sekretäre ja ettekandjaid "Eesti, Vene, Inglise keele oskusega" (tõesti, vaat kes räägib). Ja mitte et mul nüüd nii üüratu tööalane ajalugu oleks olnud, aga ma nautisin niivõrd Vanemuises olemist ja mulle üldse ei meeldinud sisimas see suvelõpu naeratan-ja-tassin-steriilses-restoranis-inimestele-süüa-ette. Ma niivõiteisiti ei tahaks kooli kõrvalt tööle minna, aga ma pean ning seda enam ma sooviks, et ma saaks teha midagi, mis mulle väheselgi määral rõõmu valmistab.
Jah, kui kellelgi on ühele väikesele maailmaparandajale mingit üleliigset tööotsa, siis andke märku.
Late night cigarette nüüd ja teeme sellele valepohmapäevale lõpu peale.
Teen siis aega parajaks, kuni juuksevärv pähe kinni hakkab.
Võrdlemisi ebaproduktiivne aeg on, jään iga öö pilkases pimeduses lõpuks magama ning ärkan üles, siis kui uuesti hakkab pimedaks minema. Ehk toimub eelmagamine õige pea taasalgava kooli hirmus, kes teab.
Homme saabub sõber USAst. Teate ju küll, kuidas kõikides USA filmides ja seriaalides keskkooli või ülikooli lõpetanud noored aastaks müstilisse üksusesse nimega "Euroopa" lähevad. Nojah, see pole väljamõeldis. Vastselt ülikooli lõpetanud sõbramees tripib mööda Venemaa-Kõrgõstani-Läti-Eesti-Poola-Sloveenia marsruuti ja homme saabub meie maile. Ja järjekordselt loob minus välja mingi MHG-s läbitud Estonian Studies nimelise aine jääk, mis sunnib mind juba ekskursioone planeerima ning fakte meelde tuletama. Selles suhtes olen ma täiesti kohutav inimene, et kui mina kuhugi välismaale sõbrale külla läheks, siis mind küll ei huvitaks, mis kurat sinna silla peale kirjutatud on ja miks. Ma ei saa aru, miks ma teistele nii teen. Aga vähemalt on mul kavas ka ekskursioon nimega "Reede õhtul Tartus", mis tähendab siis Rüütli tänava vaatamisväärsusi a la Möku ja Zavood ja muud. Tallinna suhtes ma olen täpselt nii ebaoriginaalne, et jääb vist KUMU. Kui see teda vähekesekenegi kõigutab.
Eile käisin proovis. Täiesti müstiline on näha, kuidas inimesed arenevad ja iga kord, kui ma Laurile külla lähen, on see, mis ta mulle arvutist laseb, üha rohkem päris muusika moodi. Millest omakorda tekivad kompleksid minul, sest mu ainsad tõsiselt geniaalsed laulusõnad said kirjutatud 6 õlle mõju all ning pärast seda pole ma samaväärilist kordusetendust teha suutnud. Eilsed langesid tasemele "olen 14 ja kirjutan sahtlisse laulusõnu, sest tahan saada Avril Lavigne'iks", aga pole midagi teha, tulid vähemalt siirad ja ausad ilma igasuguse fäänsi tiluliluta. Ja vokaal tuli ka aus.
Väga veider öö oli täna, ma olin poolunes ja nägin väga veidraid ja draamarohkeid unenägusid. Parim oli muidugi see, kuidas me vanemate ja õega USAst Eestisse sõitsime kolmerattalistes autodes, mis läbisid Atlandi ookeani läbi kanalisatsioonitorude. Aga ma mäletan, kuidas mu teadvus ütles mulle unes korduvalt ja korduvalt - ärka üles ja joo vett. Ma ignoreerisin teda tunde, lõpuks kell seitse ärkasin ja kaanisin endale pool liitrit korraga sisse. Uuesti ärkasin selle peale, et teadvus käskis vetsu minna.
Ma ei tea, miks see vajalik oli. Jagan teiega parem oma uut muusikalist armastust. Kunagi ma hakkan sama head muusikat tegema.
