Kogu maailma raskus mu õlul..

Mul oleks teile reaalselt jumala paljustki seletada, sest eelmine nädal oli lihtsalt üks emotional rollercoaster, aga ma võtan momendi, et halada oma selle nädala to-do listist. Ja võib-olla ongi parem, sest emotsioonidel lihtsalt tõesti ei ole hetkel kohta mu elus, sest tegemist ootab:

• norra keele eksam homme (õppida terve aasta jagu grammatikat + viis teksti lugema, tõlkima, jutustama)
• inglise keele eksam kolmapäevaks (selle jaoks ma isegi ei tea, mida ma õppima pean, peale selle, et for no good reason ma pean pähe õppima umbes 15 Euroopa riigi geograafia, majanduse ja ajaloo..)
• 5 lk essee kultuuridevahelisse kommunikatsiooni kolmapäevaks
• videotutvustus mingist nõustamiskeskusest reedeks
• 4 raamatut (üks neist on umbes 65% läbitud) lugeda, kirjutada nende kohta võrdlev arvustus reedeks
• kirjanduse eksam reedel

Pluss tegelikult peaksin ma veel tegelema ühe iga päevaga aina lähemale hiiliva festivali korraldamisega 24/7, aga.. noh. Millal? 

Ühesõnaga, algab õpimaraton extraordinaire, mul on suur karbitäis hiina toitu, pakk küpsiseid ja 2 liitrit kokat... ja Westmanni äri, kui sellest peaks väheks jääma. 

Näeme... millalgi.. nädala lõpus, kui minust veel midagi järele on jäänud.. 

Special dreams

Ma hakkasin juba eelmine neljapäev blogi kirjutama.. nojah, nii palju siis sellest. Siis oli hoog nii sees ja päev isegi nii suurepärane, et sõrmed lausa lidusid klaviatuuri peal, ajapuudusel jäi aga lõpetamata..

..nüüd on tükk tööd, et endast ühtki sõna välja pigistada, aga ma lubasin endale, et ei lase seda blogi unarusse, nagu viimasega juhtus, seega.

Viimasel ajal on jälle unenäod väga veidrateks kiskunud. Kohe väga, väga veidrateks. Tea, kas keegi oskaks seletada, millest see tuleb, et vahepeal on perioode, kus magad tõelist rahuloleku und ja ärkad hommikul ka väheste unetundide järel puhanuna ja ilma igasuguste meenutusteta.. ja siis hakkab pihta. Mingid unelavastused, mis on nii ebareaalselt reaalsed oma detailides, nii mitmeplaanilised, erinevate süžeeliinidega tervikud, mis jätkuvad ka pärast ärkvel oldud pause, nii et üles tõusmise aeg nihkub pidevalt edasi, sest nii tahaks teada, mis edasi saab ja hakkadki teadlikult und edasi vaatama. Rääkimata üldse sellest, et viimaste õhtute jooksul on sinna põimunud mingeid inimesi, kellega pole üliammu absoluutselt suhelnud ja väga veidrates kontekstides. Ma saan aru, et mu alateadvus võib-olla tahab mulle midagi öelda, aga.. ma ei ole kindel, et ma teada tahan, mida. Üritasin praegu nalja pärast mingist unenägude seletajast ideid leida, aga seal polnud midagi ei vanasse kooli tagasipöördumise ja seal eelpuberteetikute haiglase tähelepanu osaks saamise kohta. Rääkimata siis sellest, mida võiks tähendada, et su eks esineb 10-aastase noorukina ja sa tahad talle kinkida hamstrit, aga kui sa peod avad, siis on seal sees hamstri pealuud kujutav kaelakee.. või see, et te lõpuks pool aastat saare peal paguluses elate, sest keegi teie armastust ei mõista. Ja nii edasi.

Üleüldse, kuidagi.. nukker aeg on. Nädalavahetus ei olnud, neljapäev möödus mõnusalt kodus lösutades, reede öösel tantsisin varajaste hommikutundideni, laupäeval oli taaskord hunnik Disneyt ja baarituur, aga.. pühapäevast alates.. no ma ei tea lausa. Ausalt on kuidagi veider-nukker-arusaamatu olla. Pühapäev oli veel kuidagi, lihtsalt nädalavahetusest uimane, tegin oma uue sõltuvussarja maratoni (mis hakkab muidugi nüüd ka telekast jooksma, kui ma esimese hooajaga peaaegu lõpul olen) ja valutasin niisama kõhtu. Aga nüüd on juba kolmapäev ja tee, mis sa teed, ei lähe olemine paremaks. Ei aita trennitamine, see viib ainult mõtted ajutiselt mujale, aga pool tundi hiljem on jälle ebamäärane.. ei aita õhtud kommuuni elutoas karjakaupa päid ja jalgupidi koos, mis sest, et naerda on saanud juba kaks õhtut nii, et pisarad voolavad.. Midagi oleks nagu väga väga valesti, aga no ei suuda välja mõelda, mis see on.. kõik teeb ühtemoodi kurvaks..

Eriti ei aita kaasa ka see, et ma viimased kolm päeva kogu aeg korteriseinte vahele olen aheldatud olnud, sest asju, mida teha, on lihtsalt nii meelt heitma panevalt palju.. ja tuleb aina juurde.. järgmine nädal on eksamid ja kooliga põhimõtteliselt vsjoo ehk siis peaks nagu viimased pingutused olema, aga ausalt öeldes on siin päikeselaigus istudes lihtsalt selline tunne, et kogu elu voolab mööda samal ajal, kui sa koostad õpimappe / loed raamatuid / kirjutad ametlikke kirju / tõlgid tekste / õpid mingeid ebavajalikke asju pähe..

Ma ei tea noh. Täna sõitis emps ka ära ja ma olin reaalselt kurb sellegi üle. Või.. olen siiamaani, mis sest, et selles ajavahemikus, mis ta ära on, ei jõuaks ma nagunii Tartussegi. Hommikul rääkisime ja siis selgus veel, et üks inimene, kes mind väga pika aja vältel üles kasvatas ja oli mulle veel kolmanda vanaema eest, on surnud. Võib-olla kui ma ei oleks selline hädine sitapea viimased paar päeva, oleks see teadmine mind kuidagi mõjutanud, aga..

Ilmselgelt kirjutasin teile maailma kõige mõistlikuma blogipostituse üldse. Mul ei ole teile isegi ühtegi laulu kuulamiseks siia toppida.. piltidest rääkimata. No nii hale ahv pole ma juba ammu olnud.

 Ah ei, näete.. forever alone guy ikka leidsin.. vähemalt ei saa mind eneseiroonia puudumises süüdistada.

You make me go asdfghjkl

 It's the little things you say and do that either make or break my day. 

Liiga väsinud, et midagi asjalikku öelda. Õnneks on olemas selline deep hipster shit nagu Tumblr, mis teab nagunii paremini, kuidas ja mida öelda... kuradi kurat, taaskord.

awesome week is not so awesome

Ah, kuradi kurat, ma ütlen. Kui te arvate, et loll pea on ihunuhtlus, siis loll süda on ikka kõvasti hirmsam. Mis kasu sest targast peast on, mis kasu on sellest, kui sa üritad võtta asja mõistusega, aga siis tuleb see väike rusikasuurune üldsegi mitte nii intelligentne organ ja ütleb, et wait, what, mitte miski pole nii, nagu sa arvad. Ja siis korraks sa saad aru, et sa võid küll iseendale ja teistele rääkida lugusid, kuidas sa oled õppinud, oled targem, oled kogenum, ei võta midagi tõsiselt, aga kui ühel hetkel täiesti sinu mõistuse väliselt käib ära üks klõps, siis on su hammas verel nagu pärast seda "ainult üht õlut", millele järgneb alati teine. Sa saad aru, et isegi kui su mõistus ütleb ei, siis süda/suguelundid ütlevad jah. Ja siis tuleb see tunne. See õõvastav, küüsi närima ajav tunne, kui sa mõistad, et seleta mis sa tahad, ega sa ju ometi ei kuula oma mõistust ka seekord. See närvikõdi ja minisüdarimoment, kui sa vajutad seda nuppu, kuhu on kirjutatud "ära vajuta mind". Ja teadmine, et.. well.. most likely you just fucked up again, didn't you.

Ja lõpuks - sul ei ole isegi kedagi teist süüdistada peale iseenda. Ning siis sa istudki öösel kell kaks ja mõtled, kui kuradi kuradi kuradi loll sa ikka oled. Et sa ei oska ennast kaitsta selliste asjade eest. Ja et sa juba jõudsid ta lasta liiga lähedale. Et sa, kuradi ohmoon, olid tema pärast magamata. Et sa maksid oma viimase raha taksole, et jõuda lubatud ajaks, sest sa jäid bussist maha, sest lainerijoon läks perse ja sa sa ei saa lasta ennast näha ebatäiuslikuna, aga hilinemine oleks ka nõme. Et sa lasid tal olla enda vastu hea, kaastundest või meeltesegadusest, ja siis sa veel mõtlesid selle peale hiljem ka, kuidas ta nii armsasti ütles. Et sa märkasid mingit hetke, kui ta silmis oli millisekundiks see helk ja siis sa juurdlesid veel pikalt, mida kuradit see tähendama pidi või oli see lihtsalt see üks üleliigne õlu. Et sa juba tead, kuidas ta lõhnab. Ja et sa jälle ladusid kõik oma kaardid lauale veel enne, kui mäng alanudki oli.

Mitte sellepärast, et sa oleks tahtnud, et midagi saaks, mitte sellepärast, et see olekski olnud niivõrd tõsine või reaalnegi, vaid sest sa tunned end nii kuradi lollina, et sa üldse uskusid. Ja siis tahaks lihtsalt iseendale vastu vahtimist anda, sest sa tahaks alla vanduda kõigile maailma klišeedele ja kirjutada, kuidas üle pika aja lihtsalt.. oli niivõrd.. ootusärev, nii kuradi elus tunne, so help me god.

Kuradi kurat, ma ütlen veelkord.

who are we to be emotional

Tuleb vist väike laupäevaõhtune kibemagus emotsioonidemöll. Kes ootas kooliuudiseid.. siis tuleb ka neid, kunagi. Lühikokkuvõte probleemiga tegelemisest on see, et meile räägitakse lillekestest ümber aia, kui meie räägime väga konkreetsest august..

Sellest hoolimata oli väga emotsionaalne nädal. Üks väga oluline ja lähedane ja elumuutev ja tähtis asi jõudis lõpule. Mis on veider ja harjumatu ja kurb. Ma üritan juba mitmendat korda mingit lauset konstrueerida ning ma avastan alles praegu, et ma ei oska midagi öelda. Asjalikku.

Lihtsalt veider on mõelda, kuidas inimesed võivad muutuda. Mina ise siis sinna hulka arvatult. Kuidas ühel hetkel on su elus ainus oluline asi olla kellegagi, mitte olla üksi, tunda end vajatuna, anda end ära, olla peata, kaaluta, lootust lõhkemiseni täis, nii õnnelik iseenesest sõltumata. Ja siis sa leiadki selle inimese, kes täidab kõik need su ootused. Algul on sulle oluline ainult see, kuidas see sulle tundub. Tähtis on see, et sul oleks hea. Aga ühel hetkel sa oled sellele inimesele andnud nii palju, et ta muutub sinust palju olulisemaks. Olulisemaks sinu heaolust saab teise inimese oma, tahad ennast anda selleks, et temani jõuda, lootused teisenevad ühiseks lootuseks, unistused ühisteks unistusteks, teie lõhnad hakkavad segunema, teie näojoontesse tulevad sarnased elemendid, te loete üksteise mõtteid ja lõpetate üksteise lauseid..

Ja siis.

Mis kohalt tekkib see muutus? Mis hetkel hakkad sa mõtlema jälle enda peale rohkem? Miks, kuigi sa seda ise absoluutselt ei taha või ei planeeri, avastad sa äkki, et su prioriteedid on hakanud muutuma? Et su tunded ei põleta enam seest? Et koos on hea, aga eraldi on ka? Mis hetkest muutuvad need mõtted ja tunded lõplikult oluliseks?

Eks öösel enne magama jäämist võib nende üle mõelda ja juurelda ja jõuda kümnete lahendusteni. Nendeni, mis pakuvad iseendale lohutust, rahustavad maha, annavad õigustust. Ja nendeni, mis on ebamugavad ja valusad ja ütlevad, et sa oled südametu egoistlik tühikargaja, kelle ideed tuleks eos kastiga Abu Dhabisse saata.

Ja millal jõuab kätte see hetk, et need viimasedki vastuargumendid muutuvad vaid nukraks paratamatuseks, et sa pead endale otsa vaadates tõdema, et anna mulle andeks mina ja eelkõige sina, aga ma vist olen südametu egoistlik tühikargaja, kuid see ei pane mind enam oma meelt muutma..

Mis aga ei tähenda, et see ei oleks raske. Loobuda millestki, mis on hea ja kallis ja soe ja täis mälestusi öistest metsadest ja jaaniussidest ja merest ja plahvatavatest torudest ja karjuvatest mustlastest ja kalamaja tänavanurkadest ja hommikusest soojast voodist ja seal lamava inimese pehmetest ja uneõrnadest näojoontest ja naeru kõlast ja lämmatavast palavusest ja Luunja kastesest heinast ja tuhandetest muudest hetkedest, pilkudest, tunnetest. Loobuda tähendamisest, anda tühjaks maailmatu suur ruum, mis su südames oli seda inimest igapäevaselt täis. Loobumine on miski, mida me vist terve elu jooksul ka selgeks ei õpi, miski, mida me väldime viimse veretilgani, sest loobumine millestki, mis on olnud su elu, jätab vaid vastutuse elada veel paremat ja õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu kui enne. Sest muidu oled sa ennast alt vedanud. Ja antud juhul ka teist osapoolt.

Praegu ma tunnen, et ma olen valmis seda vastutust võtma. Enesega tegelema. Ma tunnen, et see on see hetk, kus ma peaks istuma iseendaga maha, panema silmad kinni ja ütlema endale "unista". Unustama kõik piirangud, takistused, ettemääratuse, tehtud sammud, ootused ja lihtsalt mõtlema sellele, et mis on see, mida ma tahan kõigist maailma asjadest, mis võiksid juhtuda. Kuhu ma tahan minna. Kellega. Mida tegema. Mõtlema välja, kas ma tahan ennast millegagi defineerida, kas ma vajan plaani, kas ma tahan kellekski saada. Kuigi oma parimas usus ma juba olen, ilma et ma peaks pingutama ette antud osa aastaid ja tegema mingeid kindlaid asju, et äkitselt kellekski saada. Ma ei ole oma amet või diplom või ette näidatav tulemus. Kuid fakt, et ma seda ise usun, kohustab mind veel rohkem kohe juba praegu tegutsema, teadmata kas ma üldse kuhugi jõuan.

Kurat, ma ei tea, maybe i'm just a dreamer. 



Ma loodan, et sa tead, et sa oled mulle sõnulseletamatult oluline. Et sa õpetasid mind vaatama asju, mida ma ei osanud märgata, et sa panid mind end tundma tapvalt ilusana, et sa panid mind taas uskuma asjadesse, mida ma ei julgenud enam uskuda. Ma loodan, et kõigest hiljutisest hoolimata sa ka siiski usud, et sa oled väärt enamat, kui mul anda oleks ja et sa jõuad selgusele, mis see on ja leiad selle ka. Aitäh. Ja anna andeks.

Siinkohal oleks insert deep song about love, relationships and being selfish. Aga kuna ükski mu peas ei üürga, siis ma ei hakka isegi punnima. Panen veel ühe sitaks sügavamõttelise pildi ja lähen vaatan lakke ja ei vaata iseendale otsa.

Feels like shooting the messenger

Arvata oli, et see õnnis olek lõpmata kaua ei saa kesta, aga et nii palju halbu uudiseid korraga sisse sajab, on ka veidi ebareaalne. Tahaks.. sõnumitoojad seina äärde ritta panna, aga kuna tsiviliseeritud ilmas nii ei tehta, siis ma lihtsalt loovutan juukseid ja söön valimatult ja olen sama emotsionaalselt ebastabiilne nagu stereotüüpiline rase naine USA komöödiates.

Esimese põntsu pani II semestri tunniplaan. Ma alguses mõtlesin pikka aega, et see on mingi nali. Ei saa nii olla, kuskil peab olema mingi viga sees ja varem või hiljem keegi märkab seda. Aga hetke seisuga hakkab mul ülehomme kool ja keegi pole veel tulnud ütlema, et oh, me tegime nalja, tegelikult te ei pea ikka kooli elama kolima.. Hetkeseisuga paistab nii, et esmaspäeval on üks loeng, teisipäeval on kaheksast viieni, kolmapäeval ja neljapäeval on kaheksast seitsmeni (!!!) ja reedel on üks loeng õhtupoolikul. Ma ikka veel siiralt loodan, et see on kellegi arusaam naljast, aga.. paistab, et minu tulevikuplaan järgmiseks paariks kuuks näeb ette hakata närviliseks koolifriigiks, kes kell kaheksa õhtul koolist naastes sööb võileibu ja vaatab naistevahetust ja ärkab kell kuus hommikul, et veel võileibu süüa. Ja siis reede õhtul lõpuks koolist pääsedes võtab nina nii korralikult täis, et maa müriseb. Mis, omakorda, on risti vastupidi sellele, mida ma plaanisin oma eluks sellel aastal. So help me god. Mis loogika järgi ma peaksin reaalselt olema võimeline siis oma olematus töökohas raha teenimas käima? Või.. üldse mingit vähegi mitmekülgset elu elama?

Ja teine, eriti endast välja ajav löök tuli seoses kodust loobumisega. Pronksi on juba aasta aega olnud mu hubane pelgupaik, Pronksi Tänava Pifid on juba omaette legend, seal rõdul on saanud veedetud öid suitsetades ja suvekuumuses ka und vaadates, seal on olnud koduloomi Ukust sipelgateni, sinna kohta jääb maha umbes pool 2010. aasta soojadest ja ilusatest mälestustest ning see on lihtsalt maailma parima asupaigaga ja maailma mõnusaim helekollane tudengikodu. Meil oli täiesti veendunud plaan vahetada bokse ja lihtsalt oma head väljakujunenud rahulikku elu seal edasi patseerida, aga nüüd on jälle kõik... üks kurat-teab-mis. Iseenesest on kolimine mingis mõttes ka väga vajalik ja puhastav rituaal, sunnib ära viskama kõiksugu mõttetut kogunenud träni ja annab järjekordse uue alguse tunde, aga võib vist väita, et ma kiindusin sellesse korterisse natuke liiga palju ja mul on tõesti südamest ja siiralt kahju sellest loobuda.

Oeh. Kõigele lisaks pidigi sündima see, mida ma arvasin, et varem või hiljem sünnib - paar lööki minu kindlusele ja juba see kõigub. Kui ma ka arvasin, et minus mingi otsus on hakanud kujunema, siis praegu olen ma tagasi alguses.

Selline tunne on, et jooks üksi pudeli head punast veini ära ja kuulaks repeati peal seda laulu.



PS: praegu vist on see koht, kus sa loed ja naerad ja.. sul on ka iga õigus seda teha..