Pole kindlamat asja kui igav põhjamaalane.

Teen siis aega parajaks, kuni juuksevärv pähe kinni hakkab.

Võrdlemisi ebaproduktiivne aeg on, jään iga öö pilkases pimeduses lõpuks magama ning ärkan üles, siis kui uuesti hakkab pimedaks minema. Ehk toimub eelmagamine õige pea taasalgava kooli hirmus, kes teab.

Homme saabub sõber USAst. Teate ju küll, kuidas kõikides USA filmides ja seriaalides keskkooli või ülikooli lõpetanud noored aastaks müstilisse üksusesse nimega "Euroopa" lähevad. Nojah, see pole väljamõeldis. Vastselt ülikooli lõpetanud sõbramees tripib mööda Venemaa-Kõrgõstani-Läti-Eesti-Poola-Sloveenia marsruuti ja homme saabub meie maile. Ja järjekordselt loob minus välja mingi MHG-s läbitud Estonian Studies nimelise aine jääk, mis sunnib mind juba ekskursioone planeerima ning fakte meelde tuletama. Selles suhtes olen ma täiesti kohutav inimene, et kui mina kuhugi välismaale sõbrale külla läheks, siis mind küll ei huvitaks, mis kurat sinna silla peale kirjutatud on ja miks. Ma ei saa aru, miks ma teistele nii teen. Aga vähemalt on mul kavas ka ekskursioon nimega "Reede õhtul Tartus", mis tähendab siis Rüütli tänava vaatamisväärsusi a la Möku ja Zavood ja muud. Tallinna suhtes ma olen täpselt nii ebaoriginaalne, et jääb vist KUMU. Kui see teda vähekesekenegi kõigutab.

Eile käisin proovis. Täiesti müstiline on näha, kuidas inimesed arenevad ja iga kord, kui ma Laurile külla lähen, on see, mis ta mulle arvutist laseb, üha rohkem päris muusika moodi. Millest omakorda tekivad kompleksid minul, sest mu ainsad tõsiselt geniaalsed laulusõnad said kirjutatud 6 õlle mõju all ning pärast seda pole ma samaväärilist kordusetendust teha suutnud. Eilsed langesid tasemele "olen 14 ja kirjutan sahtlisse laulusõnu, sest tahan saada Avril Lavigne'iks", aga pole midagi teha, tulid vähemalt siirad ja ausad ilma igasuguse fäänsi tiluliluta. Ja vokaal tuli ka aus.

Väga veider öö oli täna, ma olin poolunes ja nägin väga veidraid ja draamarohkeid unenägusid. Parim oli muidugi see, kuidas me vanemate ja õega USAst Eestisse sõitsime kolmerattalistes autodes, mis läbisid Atlandi ookeani läbi kanalisatsioonitorude. Aga ma mäletan, kuidas mu teadvus ütles mulle unes korduvalt ja korduvalt - ärka üles ja joo vett. Ma ignoreerisin teda tunde, lõpuks kell seitse ärkasin ja kaanisin endale pool liitrit korraga sisse. Uuesti ärkasin selle peale, et teadvus käskis vetsu minna.

Ma ei tea, miks see vajalik oli. Jagan teiega parem oma uut muusikalist armastust. Kunagi ma hakkan sama head muusikat tegema.

Edit: värvisin end just vanainimesehalliks. fail.