Saiö

Täpselt nii, nagu on oht, et kool hakkab joomist segama, on ka oht, et reaalne elu hakkab virtuaalset segama. Seetõttu polegi nagu nädal aega väga internetiavarustes oma südant puistanud. Põhjusi leiab rohkem kui ühe.

Alustades algusest - kool pidi justkui peale hakkama, aga üsnagi hale läbikukkumine oli esimene koolinädal. Esmaspäeval murdis mu maha igakuine naiste õnn, mis aheldas mu terveks päevaks voodisse ja vetsupotti kallistama. Teisipäeva märkssõnaks sai ja jäi muidugi oh, how it HURTS. Öö enne kontserti ma und ei saanud, küll aga mitte sellepärast, et briti hurmuritest noorsandid (tsau, Karu) mul südame nii hirmsasti puperdama oleks võtnud. Lihtsalt mu kallis kõrvalboks tegi kontserdi soojendajana elu suurima live'i ja mul oli vaja tema asemel hüsteeritseda ja närveerida. Ja nad olid nii tublid, seksikad, müstilised ja võluvad, et ma olin neist isegi rohkem vaimustuses kui Hurtsist endast. Minu väiksed nunnud. Issand, ma tunnen end nagu mingi lapsevanem.. x)



Ja siis muidugi see õhtu peaesineja ka. Oli märksa vahvam, kui oleks võinud arvata. Ja võluvad olid nad küll, ma saan täitsa aru, miks nii mõnedki seal pilti tasku toppisid ja üksteisel Theo loobitud rooside pärast kõrvu peast rebisid. Kohati muidugi ajas muigama laulja südantlõhestav eneseväljenduslaad, aga tahaks uskuda, et see oli taotluslikult nii kitš. Parim asi laivi juures oli muidugi nende kõuehäälne valge kikilipsuga taustatenor. See oli nii kõva stiilipunkt juurde, et ohhoo.



Lõppkokkuvõttes oli väga mõnus elamus. Seega aitäh, kullakallis M, veelkord sissepääsu eest. x)

Üleüldse on antud ajaperiood täidetud potentsiaalselt hullutavate muusikaelamustega. Väike pilguheit järgmisesse poolaastasse lubab Kylie Minogue'i juba veebruari lõpus, Guano Apesi (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!) aprillis ja Rabarocki juunis. Ja ja ja ja ja ja ma tean, et ma olen seda juba igal pool kriisanud, aga fakt, et Guano Apes on tulnud kokku ja et nad tulevad Eestisse, on umbes.. maailma headuse meistriklasside tippklasside tipp. Noh. Ma mäletan, kui ma olin ehk nii 13-14 ja Villane tutvustas mind nende muusikaga ja minu õnnetu pubekasüda pidi purunema tuhandeteks kildudeks, sest nad olid just laiali läinud. Ma tõesti siiamaani veel uskusin ja lootsin ning olin isegi teadlik nende tegevusest uue solistiga, aga.. Sandra Nasic. Tõesti. Noh. Ma ütlen ausalt, ma lähen selle naise tõttu natuke lolliks ja ma ei imestaks, kui ma ka hülgaks kogu eneseväärikuse ja läheks mingi kaks päeva enne kontserti Rock Cafe hoovi telkima, et live'i ajal selle naise higipiisku püüda.

     

                                              
                                   

Jah, mul on reaalselt sellest naisest arvutis galerii, how very grown-up of me, kas pole. Aga ikkagi. See kontsert on üks selline asi, et kui ma selle linnukese kirja saan, siis võin enam-vähem surema ka hakata. Pohui see isiklik eneseteostus, kui on olemas elust olulisemad muusikalised sõltuvusttekitavad aseained, eksole.

Olgu. Ma üritan end nüüd koguda.

Muust elust rääkides siis korterijama on nüüdseks võtnud juba positiivse suuna. Käisime ühte korterit vaatamas, saime teada, et paar korrust allpool on teine veel, mis natuke kallim. Astusime uksest sisse ja teadsime, et see on see. Neljatoaline, eestiaegne, kõrgete lagedega, panipaikade ja sahvrikestega. Suured rõõmsavärvilised toad ja kohene kodutunne. Täpselt nagu Eha tänava mitte-nii-kunstnikuhingega Tallinna versioon. Mingid rõõmsad välismaa hipid olid parasjagu sees ja keetsid tomatisuppi. Noh! Ja nii kui oli kindel, et seda peab saama, nii hakkasid ka jamad tulema. Üks plaanitud korterikaaslane kadus hinna tõttu kohe mängust, teine on kahtleval seisukohal. Mina ja M ei kahtle, me tahame, nüüd ja kohe. Seega seis ongi selline, et neljapäeval lähme taaskord vaatama ja potentsiaalsetele uute korterikaaslastele tutvustama ja ja loodame, et neile sobib ja siis hakkaks juba ruttu kolimaie. Nüüd on Pronksi tänava nostalgia juba asendunud Pärnu mnt ja tulevase kommuunielu ootusärevusega. Ning ma tean, kuidas te kõik tahaks öelda, et ära tee seda viga, aga ma juba olen otsustanud investeerida kõrvatroppidesse ja palderjanitablettidesse ja kõik saab korda, I really do believe so.

Viimasest postist kõlama jäänud agoonia ja hala noodist olen ma täiesti loobunud, elan, nagu Eckhart Tolle ütleks, "siin ja praegu" või "üks päev korraga" ja see on tundub tõesti jube loogiline ja õige asi, mida teha. Ei tasu üldse mõelda asjade peale nii palju, tuleb lihtsalt reageerida sellele, mis toimuma hakkab ja teha nii, nagu õige tundub. Ning mul on hea meel, et me mõlemad selle veendumuseni jõudsime. Klišee klišeeks, aga kui ühel hetkel lihtsalt enam mitte mõelda, siis hakkavadki tegevused lahti rulluma.

Kui E. Tolle juba jutuks tuli, siis peab mainima, et ma üritan endale alla pressida tema "Uut maailma". Ei, ausalt, ma pole veel nii valusalt kukkunud, et ma eneseabiraamatuid neelaks, aga sellest tüübist on nii palju räägitud ja arvustused tagakaanel olid ka ülivõrdes ning mul tekkis huvi, mida ta kuulutab. No teate, see on üks suurim hunnik bs-i, mida ma ammu lugenud olen. Stiililiselt nii kohutavalt halvasti kirjutatud, laused kunstlikult ja keeruliste sõnakordustega nii raskeks aetud, nii et olgugi nad lühikesed - mõte läheb ikka kaotsi. Mida ta kuulutab, on muidugi päris loogiline - tuleb kuulata ja ära tunda oma mõtteid. Bla bla leian end mõttelt, et ma arvustan kedagi bla bla ja selle mõtte ära tundmine viib mind kuhugi sügavamasse Teadlikkusse bla bla. Ja nii edasi. Iseenesest ma saan aga aru, miks ta nii populaarne on - ta on võtnud kõik juba ammu tuttavad nõuanded ja pannud nad niivõrd keskmisesse ja kergelt seeditavasse vormi, et selle järgi elada pole tõesti raske. Ei mingit radikaalset asjadest loobumist ja kasinat ja kainet elu, ei pea lõpetama teiste mõnitamist ega elama ennastohverdavat, kogukonda teenivat elu. Piisab vaid sellest, et sa tunnistad endale, et sa oled oma asjadest sõltuvuses ja et sa aeg-ajalt vihkad tervet inimkonda ja juba algab sinu suur teisenemine kuskile ülemasse teadvusesse. Ühesõnaga - varsti olen Buddha valmis.

Ja jah, see oli sapine märkus ning jah, ma olen sellest teadlik. =)))

Lõpetuseks, midagi kelmikat Eesti reklaamimaastikult:


Kui te arvate, et ma ei ole juba laupäeva õhtust saati M-iga laulnud ööd ja päevad Saiöt, siis te eksite. Üleüldse, me tahaks näha sellest loost Metsatölli kaverit juba. Palun?