Ma ei saa sellest üle ega ümber. Ma pean kirjutama toidust.
Olin nädalavahetuse viimasel päeval toidupoes. Mul ei olnud praktiliselt üldse raha, pigem viimased vähem kui kümme eurot, mille eest üks vaene tudengike peab jälle oi-kui-mitu päeva süüa endale planeerima. Ning pärast seda, kui ma olin seal lettide vahel juba oma kolmveerand tundi ringi uidanud, tuli mulle meelde Saškini küsimus, et kas teil läheb ka poodides käimides enesetunne ebamugavaks ja tahaks sellega hästi ruttu ühele poole saada. Tookord ma vastasin jah, kuid nagu selgus, pidasin ma sellega vist silmas midagi muud.
Ma tõesti ei salli kaubanduskeskusi. Iga kord kui ma olen oma marsruudi lühendamiseks sunnitud läbi käima Viru Keskusest, hakkab mul natuke halb. Isegi eluks tarvilike riiete ostmine ei ole minu jaoks eriti rõõmustav tegevus - kaupa on nii kuradi palju ja need hilbud tunduvad kõik nii ühtemoodi ja seda saadab üldjuhul kohutav muusika ning sagivad inimesed, jube ruttu hakkab palav ja üleüldse see riiete proovimine jne on väga tülikas ja väsitav minu jaoks. See võib-olla seletab, miks ma ei näe tihtipeale nii lahe/pop/stiilne/eriline/sisesta omadussõna välja nagu ma sisimas ehk end tunnen. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Viimasel ajal on mul raske end isegi raamatupoodi sundida. Ma jumaldan raamatuid, ma jumaldan nende kuju ja lõhna ja seda, kuidas nad mu riiulitel ruumi võtavad, seda, kuidas nendne erinevad kujundused ja värvid teevad mu riiulitel ja kappides kokku nii südantsoojendava kombinatsiooni. Võib ausalt öelda, et ma jumaldan raamatuid rohkem, kui ma neid loen. Ning seetõttu olen ma ka jumaldanud raamatupoodides käimist. Kuid nüüd on mind hakanud samamoodi kohutama see metsik valik ning võimaluste rohkus. Kõik kaaned on juba nii atraktiivsed, et selle põhjal paneks endale kas või "Kalamehe käsiraamatu" korvi. Ning seetõttu ei käi ma ka enam raamatupoodides. Kuid ma ei tahtnud isegi sellest rääkida.
Ma nimelt lihtsalt avastasin pühapäeval seal toidupoes ringi hõljudes, et mul ei ole üldse halb ega ebamugav ega tüütu, mind ei häiri see muusika ega isegi mitte fakt, et mul pole raha, et enamikke neist asjadest endale lubada. Ma veetsin lihtsalt oma 10-15 minutit puu-, juur- ja köögivilja letis jalutades ringiratast, kaaludes kas osta oma viimase raha eest endale pomelo või melonit või hoopiski toidu sisse šampinjone ning rohelist sibulat. Ning mul oli ütlemata mõnus olla. Lõppkokkuvõttes ma ei ostnud ühtegi, piirdusin vaid ühe sidruniga, aga lihtsalt nende vaatamine tegi mul tuju heaks. Ma kujutasin ette, kuidas mul oleks üüratu hunnik raha ja kodus ootamas näiteks... lapsed.. ja ma ostaks neile granaatõuna ja teeks neile valge redise salatit jõhvikatega ja magustoiduks veel näiteks astelpaju marju. Ilmselt nad ei oskaks seda muidugi hinnata, aga ikkagi. Ma oleks nii õnnelik, kui ma seda kunagi teha saaks.
Minu vanemad tegid selle tänuväärse töö, et nad kasvatasid mind üles väärtustama kvaliteetset, head ja tervislikku toitu. Meil ei olnud kunagi kodus coca-colat või üldse mingisugust limonaadi. Krõpsudega oli sama lugu - ma mäletan mingeid üksikuid kordi, kui mul oli katastroofiline krõpsuisu ja ma mangusin poes ennastunustavalt, et saada üks tilluke pakk. Pärast ei tahtnud enam pikka aega. Ühe korra olen oma vanematega McDonalds'is ka käinud - tulime emaga vist mingilt kassinäituselt ja käisime seal jäätist söömas. Ühed väiksed friikad vist võtsime ka kahe peale. :) Ning ma ei ütlegi, et selle tulemusena oleks minust kasvanud inimene, kes käib kauge kaarega rämpstoidust mööda. Kaugel sellest, minu parim pohmelliravi on koka ja pärast pikka-pikka pidu Hessist mingi eine endale sisse kummutada ei ole absoluutselt mingi küsimus. Asi on pigem selles, et ma ei ole harjunud sellise toiduga ja mu organism ei taha sellega leppida ning mul ei ole suurema osa ajast mitte mingitki isu selle järele.
Liikudes sealsamas poes siis edasi, jõudsin lihatoodeteni. Ning jällegi, vahtisin seal ringi nagu imedemaal. Viimasel ajal on mu lihasöömisharjumused taandunud küll miinimumi peale, sest mu rahakott ei luba väga liha osta, kuid seekord, kui mu pilk peatus toorsuitsusalaamil, otsustasin sekundi pealt ümber. Mis sest, et see maksab umbes kaks korda rohkem kui väga palju suurem pakk mingit suvalist keeduvorsti - ma parem söön need neli õndsat võileiba, mis mu maitsemeeled suurest rõõmust krussi tõmbavad, kui vorbin endale veest, jahust, kondipurust ja maitsetugevdajatest koosnevat soga sisse.
Ja nii ma seal poes siis jalutasingi - kokku vist pea tunni. Käisin riiulist riiuli juurde ja vaatasin asju. Mõtlesin, et kui mul ühel hetkel raha on, siis näed, ostan seda, seda, seda ja seda. Rohelise ja punase karri pastat, litšisid, vahtrasiirupit, värskelt pressitud apelsinimahla, sidrunheina, parmesani, risotoriisi, sushiriisi, metsikut riisi ja mida kõike veel.. Ning mu tuju läks nii heaks.
Tõesti, pean tunnistama - toit teeb mind õnnelikuks. There you go.
Seda ma vist tahtsingi öelda. Pidin hinge pealt ära saama. Et kui kunagi keegi tahaks mind eriti õnnelikuks teha, siis võib mind Villa Thaisse sööma viia. Sest praegu domineerib kõiki minu söögieelistusi Tai köök. Ja kui me nüüd ära kolime, siis võib kõiki maailma häid toiduaineid tuua soolaleivakingiks mulle.
Niipalju siis sellest. Kuna eraelu neelas alla palju armastatud TPS, tehes mulle sellise tunniplaani, et oma vabast ajast jääb mul energiat ainult magamiseks, siis ma tõesti tegin praegu just terve blogipostituse toidust.
Nägeš!
No comments:
Post a Comment