You said I must eat so many lemons 'cause I am so bitter.

Nojah.

Kuna ma avastasin, et mu blogi jälgivad ka mingid minule täiesti tundmatud näod, siis ma mõtlesin, et ma peaks tegema ju väikse ülevaate mis on juhtunud pärast mu viimast postitust eelmises blogis, mis oli .. kõigest natuke vähem kui aasta aega tagasi. Ning siis ma avastasin, et.. sittagi pole muutunud. Korterit jagan endiselt tulevase superstaariga (tähendab, jagan endiselt, mitte et ta endiselt tulevane on), kallis on ikka kallis, mässan EGNi ja muuga. 

Ainult kooli sai tõesti vahetatud. Juba toona käisin ma kohal umbes ühes aines ja olin mõttes ammu alla andnud. Siis tuli taaskord üks ougaad-mis-ma-küll-oma-eluga-peale-hakkan suvi, jooksin mööda vestlusi ja koole ja andsin maailma kõige müstilisematesse kohtadesse dokumente sisse. 1/3 tõenäosusega oleks minust saanud hoopis kokatädi. Aga saab noorsootöötaja. Väidetavalt lausa rahvusvaheline. Ja poole aasta möödudes võib öelda, et vähemalt ma käin kõvasti korralikumalt koolis kui varem. Aga mis tähtis, on mu kursus. Vahelduseks TLÜ 150-pealisele ühtlasele massile on meid kõigest 20 ja ... mis inimesed! Esiteks juba kaks mu kallist tupsununnut, kelle näol ma olen tõesti saanud suurepäraste sõprade võrra rikkamaks ning lisaks neile üleüldse on sellel kursusel nii palju nii erinevaid isiksusi eesti klubitšikkidest vene hipipoisteni välja. Ning mis peamine, see kooslus hoiab niivõrd ühte. Kohe esimestest päevadest alates ei olnud mul mingit mina-ja-maailm tunnet, vaid pigem see, et nende inimestega saab kõike jagada ning end täiesti vabaks lasta. Muidugi on selle poole aasta jooksul juba tulnud ette päris palju ebameeldivaid seiku ja maailmavaadete põrkumisi, aga oluline on see, et nemad on need inimesed, kelle jaoks ma kooli endatehtud saiakesi kaasa viin. :) 

+ on a totally random subject, I am now blond.

+ ma teen bändi. Aga sellest siis, kui meie muusika kunagi reaalselt kõrvale pai hakkab tegema.

Hetkel olen pärast oma ühest eksamist koosnenud sessi Tartus ja ignoreerin kohustusi, nagu alati. Ning tegelikult ma tahtsin seda postitust teha üldse selleks, et öelda fakk, kui väga ma teid armastan. Eha tänav on tõesti.. pelgupaik, koht, kuhu minna rõõmu jagama ja koht, kuhu minna muret puistama või kuhu end lihtsalt ära unustada ja reaalsest maailmast eemaldada. Sa istud sinna külma kööki maha, paned koni ette ja räägid kõigest, mida sülg suhu toob ning naerad nii, et homset päeva ka ei näe. Ma olen täiesti veendunud, et ükstaspuha, mida mingi veri räägib, need inimesed on osa mu perekonnast. Ja ma tõesti loodan, et kunagi, kui me oleme 40sed, siis me saame endiselt aeg-ajalt kokku kuskil (mitte enam Zavis, tho) ja võtame natuke liiga palju veini ja naerame selle üle, kuidas ma, kotlet suus, magama jäin. Kaks korda. 

Ning lõpetuseks väike kommertsteadaanne: reedel lähme peole! (see siis on link)

 Positive Deejays - Star ((Zenja)) (Radio edit Master) by Ahto Kalda