Kui Madle peole jõudis, oli Shirubi juba laval... Aga sellest hoolimata pole ma niivõrd heal kontserdil ammu käinud, kui eilne Tallinn Music Weeki Tuborg Green Club Rock Café's, kus esinesid Eesti elektroonilise muusika parimad (ja ka kohutavamad), lisaks veel kaks kirssi tordil Soomest ja Rootsist.
Ma käin omast lollusest, vaimuvaesusest ja laiskusest väga harva üritustel, mis mulle sügava mulje jätaks. Ja ega ma eile õhtul Rock Café poole kablutades ei oodanud ka midagi ülimuslikku, ma olin vaid ette veendunud, et tõenäoliselt tuleb hea pidu. Hetkel oma valusaid lihaseid tunnetades pean ma aga kindlasti oma sõnu sööma.
Tavapärasest toredamaks teeb selle ürituse juba see, et ma jooksin sinna praktiliselt otse rongi pealt, ehk siis ilma igasuguse kodus lakkumiseta (and yes, you pervs, ma pidasin silmas joomist). Jõudsin kohale, vaatasin natuke Shirubit (kellest oli võrdlemisi kahju, sest nad on juba piisavalt palju igal pool esinenud, et mitte olla see bänd, kes kõiki pidusid alustab ja tuimale kolmveerandtühjale saalile taidleb). Mõtlesin, et lähen vaatan Tiiu Kiiki. Läksin vist vähemalt kaks või kolm korda korraks sinna teise saali, iga kord tulin naerdes tagasi. Tuleb tunnistada, et see muusika iseenesest, millega ta hakkama on saanud, polegi nii halb, aga iga kord kui ta suu avab, siis jääb kogu publik pingsalt ootama.. Ja ootama ta jääb, sest ka põhja keeratud mikrofoniga kõlab see näitsik nagu sureva luige väga ebahuvitav versioon - iseenesest nagu mingeid helisid kõrv tabaks, aga nii vaimustav see nüüd ka ei ole, et viitsiks kogu oma olemusega pingutada selle kuulmise nimel.
Tallinn Daggersi laulja oli juba nii pööraselt energiline, et mul venis naeratus kõrvuni ja jalg hakkas taltsutamatult kaasa tatsuma. Antonina jättis ka veel täiesti uskumatult külmaks, aga see-eest tuli pärast seda õhtu esimene pärlite pärl ja hoopiski soomepoiste sulest - James Reipas. Algul ei saanud ma üldse aru, kas nutta või naerda, kui kolm Koit Toome päiksekatega sommi laval flööti ja trompetisse mingeid ürgseid helisid puhuvad, aga laul laulu järel kerisid tüübid tempot ja hakkasid aina haigemaid biite varrukast välja tõmbama. Kuni selleni välja, et ühel hetkel ei suutnud enam koha peal jalga väristada nagu nõdrameelne ja lihtsalt jooksime M-iga lava ette karglema. Nende viimased paar laulu olid täiesti ulmeline küte, nii et kui me olimegi M-iga plaaninud Mimicry jaoks end hoida, siis tuli lausa väike hingetõmbepaus enne teha.
Somme siis. x)
Mimicry oli ka harukordselt heas seisus, hoolimata (või tänu) faktist, et nad olid laval ainult kahekesi. Kene ja Pauli sünergia on lihtsalt nii võimas, et täiesti ununeski ära, et laval peaks neid vist veel olema tegelt. Otse soomlaste tantsumaratonilt tulles oli muidugi veidi keeruline ümber harjuda nö B-lavaga, mis oli lihtsalt... väike keldrisarnane ruum, mille täitmiseks piisas umbes sajast inimesest. Mistõttu ma suutsin mingile vanemale naisterahvale karglemise käigus otsa koperdada, nii et ta mind oma kokteiliklaasi tagant väga hukkamõistvalt vaatas.
Siis oli aeg juba Leslie Da Bassi käes, mis oli ... uimasem kui ma lootsin. Võib-olla oli asi mu enda lakke löönud energias ja peomeeleolus, aga ma oleks tahtnud lihtsalt veel rohkem, tempo-tempo-tempo. xD Aga jällegi, piisas ühest eriti kõvast loost...
.. ja preili M vihtus laua peal tantsida nagu Coyote Ugly ennemuiste ja olukord kiskus nii kelmikaks, et seltskonnas olnud noormeestel hakkasid kulmud kerkima. xD
Ja siis tuli õhtu pärlite pärlite pärlite pärl - rootslaste Slagsmalsklubben. Oeh, ma ütlen, üks asi on neid sealt myspace'ist kuulata, teine asi oli see live. See oli lihtsalt sõnulseletamatult energiline ja hullutav ja ühel hetkel avastadki, et sa oled kuskil lava ees ja sinu ümber on tekkinud 5-meetrise raadiusega ring, millest kõik väljapoole hoiavad, sest sa kargled seal nagu strippar Marcol oleks epilepsiaaaaaaa... ja nii tund aega järjest. Nii et lõpuks ei tunne enam oma keha ka. Kui nad ei oleks lõpetanud, oleks ma vist märkamatult tantsinud veel tunni .. või kaks... või kolmgi.
Seega lõppkokkuvõttes 5+++ õhtu, ma ei jõua häid sõnu ritta ära panna.
Ja kui Madle ei oleks mingite suvaliste svenssonitega läinud pidu edasi panema, tantsiks ta veel praegugi.
No comments:
Post a Comment