Üle pika aja üks laupäeva pärastlõuna, kui ei ole hele olla. Ärkasin üles ja fakt, et midagi ei olnud viga, tekitas sellise teotahte, et ma olen seekord 100% veendunud, et pärast selle blogipostituse lõpetamist ma võtan oma to-do listi ette ja panen otsast ajama.. Ja nii hea tunne kõigele lisaks, et homme on veel üks vaba päev ja ähvardavalt ... tegus nädalalõpp tundub kujunevat.
Kõigele lisaks ma ei olnud isegi eelmist lõiku kirjutades sarkastiline. Mul ei ole mingit tuju fb-i refreshida või filme vaadata, tahaks.. asjalik olla. Tõenäoliselt on selles süüdi väga poolikuks jäänud nädal. Kuidagi kujunes nii, et selle nädala märksõnaks sai kooli asemel EGN. Piisab paarist koosolekust ja intervjuust, selleks et terve nädala jagu oleks pea pulki täis.
Kuna teada on, et kui enda sabasulgi ei kergita, siis nad jäävadki mööda põrandat nühkima, siis tuleb EGNi kiituseks öelda, et see nädal oli nähtavuse loomist täis. Nimelt neljapäeval avati Solarises ühe Briti naise, Claire Dimyoni fotonäitus "Uhke oma identiteedi üle", kust leiab fotosid enamikelt viimase viie aasta jooksul toimunud Ida-Euroopa pride'idelt, kaasa arvatud viimased Balti Pride'id, kus meie tegelinskid vägagi esindatud olid. Rõõmsaks teeb esiteks see, et selline näitus Solarises üleval on (vägagi läbikäidavas kohas Apollo raamatupoe ja kino sissepääsu vahel), teiseks see, et Claire tunnustas oma kõnes väga liigutavalt meie tegevust ja kolmandaks... see, et ma käisin seal näituse avamisel oma emaga. x) See oli muidugi juhuste kokku langemine, sest ta oli parasjagu Tallinnas ja tahtis just sellele avamisele eelnenud tunnil minuga sööma minna, aga tal oleks siiski olnud väga lihtne öelda, et tal on kiire või muud tegemist ja mitte tulla. Aga ta tuli kaasa, kannatas ära kõik kõned, vaatas täitsa ilma grimassideta, kuidas tema tütrest ripub mitu pilti Solarise keskuses, üks vikerkaarelisem kui teine, ja pani mind tema üle uhkust tundma, ausalt. Pärast pidasime tulevase festivali koosolekut ja seal olnud inimesed olid kõik väga üllatunud selle üle, et ta minuga kaasas oli ja läbiv arvamus oli (ühe erandiga), et teiste emad ei tuleks ealeski sellisele üritusele. Seega jah, 12 points go to my mom. x)
Lisaks jõudis samal õhtul eetrisse veel minu ja Jaani intervjuu Ringvaatele, mis ... läks üle ootuste hästi. Öelge, mis te tahate, ma vist peaks pidevate kaamerate järelvalve all elama, selleks, et kuidagigi harjuda. Uskumatult hirmus oli ikka istuda kuskil toolikeses ja pidada korraga meeles, et hoia selg sirge, hoia kõht sees, vaata sellele neiule otsa, ära vaata mujale, ära värise, istu normaalselt, hoia oma pea otse, naerata ja siis veel ürita mingeid huvitavaid mõtteid väljendada tund aega järjest. Seega lõppkokkuvõttes võis täitsa rahule jääda, tuli selline armas ja personaalne lugu.
Ja eile käisin veel Pop Tsirkusel suvisest festivalist rääkimas ja flaikusid jagamas. Seega tubli aktivisti nädal. Võin endale pai teha. Jõuaks nüüd kooliga ka vähegi samale järjele.
Aga ma teengi nüüd kohe otsa lahti ka, tahtsingi teile öelda, et kes te vähegi Tallinnas olete, minge kindlasti vaadake näitust, see jääb avatuks 14. aprillini. Varsti ma kirjutan teile suvisest festist ka. Ja veel enne seda ma kirjutan teile sellest, mis loomadega ma pean koos elama. xD
Ma tahtsin öelda (aga pole otse saanud öelda!), et sa nägid ringvaates ülinunnu välja ja väga siiras!
ReplyDelete