Skisofreenilisus näib olevat viimase aja märksõna tõepoolest. Kõigepealt tänane ilm. Siis viimase aja unenäod, mis on nii sürreaalsed, et tekib tunne, nagu oleks mingeid hallutsinogeene tarvitanud ja samal ajal niivõrd detailsed ja pisiasjadeni realistlikud, et ärgates on pool päeva paha olla. Lõpetuseks veel inimesed, kirjutaja kaasa arvatud.
Pole veel oma lühikese elu jooksul märganud, et inimestel oleks niivõrd kriitiline ühest äärmusest teise kõikumise periood. Okei, võib-olla on asi inimes(t)es, kellega suhtlemine mu päevi kõige rohkem täidab, aga jumala eest, ma alateadlikult lihtsalt loobusin viimaste päevade käigus igasugusest lootusest aru saada, mis toimub minu või teiste inimestega või hakkab toimuma edaspidi. Klišeemasin ütleks, et go with the flow, aga ma kardan, et see flow lõpeb sellega, et ma lendan nägupidi kuhugi kivirahnu otsa. Aga jah, siiski, ma rahustan end sellega, et mingi hetk ma juba õppisin ära selle, kuidas aju täiesti välja lülitada ja mitte mõelda. Ma veel saavutan selle taseme. Äkki. Ma loodan.
Eile oli eriti ... huvitav õhtu. Astusin bussi pealt maha ja lihtsalt tuli mingi tunne, mis ütleb, et ära tee seda, mida sa peaksid tegema. Kuulasin seda tunnet ja jalutasin kodust mööda, katlamajade poole. Kogu möllav tuul oli äkki justkui võimetu mu vastu, eneseirooniline muie oli näol ja kõndisin valgusele vastu. Nagu mingi ürgne kutse, no ausõna.
Ja loomulikult kui see tunne tuleb, siis on seda ka millekski vaja ning vaid mõnikümmend minutit hiljem avastasin end keset pimedusest välja kasvavaid teid, vaatasin tõtt rebaste ja jänesega, tähed olid minu poolel, muie oli endiselt näos, vastu tulid ja maha jäid Kavastu ja Kusma ja Koosa ja muud K-tähega sõbrad ning korraga oli natuke hirmus ja samas jälle natuke elule äratav ka. Well hello there, Miss Spontaneity.
No but yea but no but yea but ...
No comments:
Post a Comment