All work and no play makes us quite dull boys.

Iga jumala õhtu/lõuna/igav loeng/ajalimiidita sisustamata hetk ma olen mõelnud blogida. Ning, jessas, vahepeal on lisaks organisatoorsele tööle käinud läbi niivõrd palju draamat, et analüüsida võiks või puruks. Aga lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et see siia ei jõudnud, sest ma usun, et mu õrna naishingekese hala olete te nüüdseks juba piisavalt kuulda saanud ja need, kes teavad, kuulevad seda niigi rohkem, kui vaja oleks. x)

Ütleme nii, et pinge hakkab pähe vaikselt juba. Viimaste kuude märksõna on igaljuhul koosolek. Küsige minult suvalisel ajahetkel, mida ma teen, ja 90% tõenäosusega on mul koosolek. Ka laupäeval kell 10. Või esmaspäeval kell 22. Ja läheb veel hullemaks. Festival liigub iga päevaga aina lähemale, alla kuu on veel jäänud ning enne 11. juunit enam puhkepäeva üsna kindlalt ei tule. Vähemalt on koosolekute meeleolu läinud pinges-ajahädas-kurjustava pealt kõik-on-nii-hullumeelne-et-naerame-endale-tilga-püksi peale. Tõenäoliselt läheme varsti veini peale ka.

Aga.. oi, ma olen väsinud. Unehäired on ka temaatilised. Küll on saanud kella seitsmeni mõelda elu ja asjade üle, nüüd on viimased kaks päeva õudusunenäod ja korduv ärkamine, üleni higiga kaetult.

Kuid.. ei saa öelda, et ma ise poleks seda endale valinud. Seega I'm gonna get off my whiny ass and do some more work.

aga pai tahaks küll saada...