Sürpriis!

Jah, on tõesti uskumatu.

Enne kui keegi küsib, siis ei, see polnud mingi uusaastalubadus. Ma ei tahtnud kirjutamist kunagi pooleligi jätta, sest nii kaua, kuni ma end tean, olen ma kirjutanud. Kuid erinevalt 14-aastase väsimatust entusiasmist enda elust kõike jagada, tuleb vanusega paratamatult kaasa teatud mõistlik arusaamine, et sul pole mitte vaja oma isiklikust elust vabas netiruumis halada ja möriseda. Ning kui ma kevadel üks hetk avastasin, et mu peas pole mitte ühtegi asjalikku mõtet, mida teiega jagada peale selle, et ma käisin trennis ning muud elu ei ole, siis ma mõtlesin, et teeks väikese eetrivaikuse.

Väike venis pikaks, andestage. Ma tean, et mõni inimene ootab siiani uusi postitusi, seega osaliselt on see teile, suuremalt jaolt aga mulle.

Ma ei andnud küll uusaastalubadusi, sest tõesti, vana aasta õhtu ja uue algus ei ole mingi elumuutja. Keegi tarkur 9gagist teadis jälle öelda, et kui su elu imes juba enne aastavahetust, imeb ta suure tõenäosusega pärast südaöötunni täistiksumist edasi. Seetõttu jäävad minust kaugele mingid hakkan-jälle-trennis-käima-kaotan-10-kilo-ei-söö-enam-suhkrut-ja-naeratan-rohkem jutud.

Küll aga on juba pikemat aega mu peas keerelnud mõned mõtted, mõned uued algused, mõned lõpetamata lood, mõned hetked ja läbi mõtlemata unistused. Ja ma plaanin hakata oma mõttelõnga lahti harutama. Mõnigi inimene on mulle öelnud, et ma elan ohtlikult palju sissepoole. Mitte, et ma oleks hirmus introvert ja vaikselt nurgas istuja. Vaid pigem olen ma see inimene, kes kodurahu huvides jätab ütlemata, mida ma mõtlen, kedrates teatud asju vaid enda peas, seni kuni mind aitavad vaid sigaretid ja alkohol, selle asemel, et neid kõva häälega välja öelda ja inimestega vastuseisu minna. Ning mida rohkemad inimesed seda öelnud on, seda rohkem olen isegi seda endale hakanud tunnistama. Ärge saage valesti aru, ma ei hakka sellepärast blogi taaspidama, et netiavarustes välja pröösata seda, mida ma näost näkku kõva häälega ei julge öelda. Küll aga vajan ma virtuaalset paberipinda, et harutada lahti seda sasipundart, mis mu peas aina rohkem ja rohkem ruumi võtab. Niisiis, et kui midagi vähegi uusaastalubaduseks endale pidada saab, siis ehk seda, et ma ei kogu oma väikese pääkese sisse seda, mis sinna enam ei mahu. Neile, kellele meeldib lugeda lehekülgede kaupa sügavat hülgemöla mu päikesekollaselt blogilehelt, peaks see iseenesest hea uudis olema.

Sel hetkel, kui kell tiksus täisöötundi ja oleks muidu pidanud sügavaid soove ja lubadusi tegema, olin ma hetkeks täiesti unustanud, mispärast kõik see rahvas kokku on kogunenud. Seisin mere ääres ja kui horisondil ja pea kohal ja selja taga ja vasakul ja paremal küljel äkitselt ilutulestik paukuma hakkas, olin ma nagu väike laps kommipoes. Ma pole kunagi ilutulestikku mingi erilise sümpaatiaga suhtunud, kõigele lisaks kardan ma ka pauku ja ehmatavaid hetki. Aga need 5-10 minutit, ma isegi kaotasin ajataju, ma lihtsalt olin täiesti tuntava mulli sees ja üritasin kõike seda toimuvat endasse ahmida. Ma ei tahtnud kedagi kallistada ja midagi soovida, unustasin säraküünlaidki põletada,  ma ei tahtnud lihtsalt sekundikski pilku taevalt ära pöörata. Ma arvan, et nagu paljudki teised Eestis elavad inimesed, kuid teatud põhjustel veel eriti, olen ma viimasel elanud väga hallis maailmas. Halli taeva ja hallide teede ja hallide puudega maailmas ning see ilutulestik oli nagu üleminek mustvalgelt televiisorilt värvilisele.

See läinud aasta oli täielik emotional rollercoaster, aga ma ei hakka sellel isegi pikemalt peatuma. Oli imeilusaid hetki ja oli väga, väga, väga madalale läbi muru suruvaid hetki. Ma olen kõiki juhtunud asju analüüsinud ette ja taha ja vasemale ja paremale, ning vaikselt liigun selles osas, et teha rahu enda ja teistega. Järgmised paar kuud saavad olema aeg peamiselt minule endale, töö iseendaga, aga vaikselt, kuskil kuklas, hunniku lootusetuse ja hunniku ükskõiksuse vahel on tibatilluke teadmine, et somehow, someday, it'll work out. 

Jah, lootus sureb viimasena, noh. (;

Mitte et see oleks isegi niivõrd hea laul, aga sõnum ju loeb.