Booze blues

Mis mul viimasel ajal paratamatult meelel mõlgub, on alkohol. Heheh, okei, niimoodi kirjutades kõlab see muidugi väga robustselt. Mõlgub sellepärast, et ta ei ole mu elus enam väga kohal, aga olgugi, et ma üritan oma elu täpselt samamoodi edasi elada nagu enne, tuletatakse teist mulle igal sammul meelde.

Ma pole eriliselt alkoholi tarbinud nüüdseks umbes-täpselt 3 nädalat. Erandiks olid jõulud, kui ma lubasin endale päeva peale mõne klaasi šampust / õlut / siidrit / veini ja aastavahetus, kui ka tõenäoliselt õhtu jooksul mõned klaasid odavat vahukat endale sisse sai kallatud. Kogu ülejäänud ca 19 päeva jooksul olen ma nädala sees olnud täiesti alkoholivaba ja nädalavahetustel väljas käies joonud õhtu jooksul ära maksimum ühe väikse siidri või õlle.

Erilist hämmingut ja avastusi nii enda kui ka ümbritsevate inimeste kohta on sealt aga tulnud küllaga. Nagu juba eespool mainitud, siis pole ma, peale selle, et ma ei jookse reede õhtul poodi, et tuua endale liitrite kaupa erinevaid jumalate jooke, oma eluviise muidu eriliselt muutnud. Ma käin endiselt reede ja laupäeva õhtuti sõpradel külas, pidudel ja muidu baarituuridel kolamas. Küll aga on muutused minu olekus kaasa toonud täieliku ahhaa-momendi ja täieliku whatthefuck-momendi. Nii endal kui teistel.

Enne kui te nüüd järgnevat osa lugema hakkate, siis ärge saage valesti aru. Alkohol on alati olnud mulle väga kallis ja lähedane sõber. Nii stressihetkedel, rõõmuhetkedel, vaestel kui rikastel hetkedel. Kahjuks juba üsna varajasest noorusest peale. Seega ma ei hakka ilmselgelt ei nii ennast kui teid petma mingi karskusemoraali jutuga. Ma tean küll, milliste õudustega ma olen hakkama saanud hetkedel, kui ma olen Suure Sõbra abiga joonud ennast staadiumisse Kõige Seksikam Tiiger / Kartmatu Seikleja / Supernaine Päästab Maailma. Ning ma ei arvagi, et kui mu teatud määral sunnitud kainuseperiood üle saab, et siis ma enam tilkagi ei võta ja neid hetki enam ette ei tule. Järgnevalt on tegemist lihtsalt teatud kurbnaljakate seikadega, mis mu elu viimase paari nädala jooksul rikastanud on.

Esiteks. Küsimus, Mida Esitavad Kõik. "Miks sa ei joo?????? Mis juhtus???" Võimalikud vastusevariandid vastavalt loogilisuse järjekorrale on:
a) antibiootikumid
b) (nendele, kes ei tea mind piisavalt hästi, et teada, et mul ei ole ei lube ega autot) ma olen kaine rool
c) ma olen saanud hakkama millegi nii kohutava/piinlikuga, et nii enda kui teiste huvides on sõbrustamine hullutavate jookidega kõrgemate jõudude poolt mulle keelatud
d) rahakotis laiutab must auk ja ma ei saa endale väljas joomist lubada
e) (nendele, kes ei tea mind piisavalt hästi, et teada, et see lihtsalt pole parima tahtmisegi juures võimalik) ma olen rase.

Ilmselgelt kivi minu kapsaaeda number üks. Võib-olla kui mõningatel inimestel oleks olnud võimalus mind selgemates olekutes näha, oleks äkki seda küsimust ka vähem ette tulnud. Samas, kehtib ka täiesti uute tutvuste puhul ning nende inimestega, keda sa võib-olla tead kauem, aga kellega sa ei satu koos pidutsema.

Teiseks. Kaastunne. "Ma vaatasingi, et sa oled kuidagi tujutu / väsinud / vaikne / teistsugune." "Kaua sa kaine pead olema?"

Ilmselgelt kivi minu kapsaaeda number kaks. Niivõrd-kuivõrd. Esimene lause tuleb samuti peamiselt nendelt inimestelt, kellega ma kohtungi peamiselt ja ainult pimedatel öödel hämarates urgastes, et klaase kokku lüüa. Jällegi, päris hirmus endale mõelda, et kui minu tavaline olek on teistele õnnetu-tujutu-väsinud, siis milline erutunud koleerik ma küll jokki täis peaga olen olnud. Ilmselgelt võib asi olla ka selles, et silmad ei läigi ja hääletoon ei ole viis nuppu üles krutitud.

Tuleb tunnistada, et endalgi on võtnud päris palju harjumist. Esimesed paar korda väljas käia oli ausalt hirmus. Inimesed tundusid hüsteerilised ja ennast nende tasemele viia ilma teatud joovastusastmeta tundus võimatu. Kindlasti ma olengi kõrvalt vaadates nüüd teistsugune, sest ma püsin rohkem ühe koha peal ja ajan vähem täiesti seosetut hülgemöla suust välja. Reede ja eilse möödumisega võin aga öelda, et hakkab tulema. Mõlemal möödunud õhtul on saanud suurepärases seltskonnas pikki vestlusi pidada ja ennast võrdlemisi halva muusika saatel täiesti hingetuks tantsida. Ka muusika saatel, mille puhul ma olen alati öelnud, et "ma olen selle jaoks liiga kaine". Ei, Anne Veski ja bailando ei pane mul siiani puusa nõksuma. Mõned asjad võivad heaga jäädagi sinna mandrile, milleni jõudmiseks tuleb kõigepealt ära juua vähemalt 3 õlut ja 4 pitsi tekiilat. Kuid kui alguses tundus nii võõras lasta ennast vabaks, panna silmad kinni ja lasta lihtsalt muusikal ja rütmil ja enda ning ümbritsevate inimeste meeleolul end ära transportida, siis nüüdseks teatud harjutamise-sundimise tulemusena jõudis mu teadvusesse kohale, et ka kainena on võimalik end hästi ja vabalt tunda. Irooniline, pigem peaks ju liigne joomine mõjuma halvavalt, aga ei, tänasel päeval õpin mina kui noor sotsiaalne inimene, kuidas end kainena hästi tunda.

Kolmandaks. Veenmine. "Oled sa kindel?" "Tahad, ma ostan sulle midagi?" "Võta õlut/siidrit/koksi." - "Ei, aitäh, ma tõesti ei soovi." - "Kamoooooon, võta ainult üks lonks." Kuni selleni, et paneme sind kas või väevõimuga jooma. Ja nii edasi. Vähemalt ma tean, et kui ma kunagi tulevikus peaksin soovima end täiesti Mordorisse juua, siis piisab fraasist "ma ei joo". Kes ei usu, tehke proovi. Igaks juhuks võite endale takso või kiirabi või rüütelliku sõbra valmis kutsuda.

Neljandaks. The horror. Variant a - sa ei suuda taluda ühtegi inimest, keda sa oma ümber näed, kes on võtnud õhtu jooksul sõbraks rohkem kui 1-2 alkohoolset ühikut (ja mitte Tervise Arengu Instituudi stiilis, 6 õlut ära joonud inimesed on sinu jaoks juba põrgu alamkiht). Hakkad ise aru saama, milline lääbakil tross sa tõenäoliselt oled olnud, kui sa reede õhtul oma krampis aju lõõgastamiseks endale pool pudelit viina sisse oled võtnud. Natuke nagu tahaks häbi pärast maa alla vajuda, sest kännis peaga tundub ju, et sa lõbutsed. Kaine peaga teiste sarnast lõbutsemist vaadates hakkab valus ja paha ja piinlik.

Pärast teatud hulka mõttetööd ja harjumist on võimalik jõuda variandini b - lihtsalt naerad ja lähed meluga kaasa. See on palju toredam variant, kui a. Niimoodi võib isegi täiesti meeldivaid õhtuid veeta.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et minuga on kõik hästi. Te ei pea mitte muret tundma selle üle, et mul pudelit näpus pole. Pigem paneb natuke muret tundma, et mitte juua ei ole normaalne. Et ma pean põhjendama, miks ma ei joo, selle asemel, et mõelda, miks ma joon. Et ma pidin 21-aastaselt endale ühtäkki taas õpetama, kuidas ilma alkoholita lõbutseda. Et ma arvasin, et alkoholi liigne tarvitamine ei ole mu jaoks probleem, sest ma võin ainult paar õlut-siidrit õhtu jooksul ära juua, kui ma tahan, mis sest, et see tavaliselt tähendas seda, et õhtu möödasaatmiseks pidi mul ikkagi minimaalne sakk sees olema ja tihtipeale ei piirdunud see kaugeltki paari õlle või siidriga.

Soovitan (teile, kes te ei pea eales kaine rool olema, sest neil on see õnnis kogemus kindlasti olemas) - minge üks reede täpselt samamoodi välja ja tehke täpselt samu asju, nagu tavaliselt, aga ärge jooge tilkagi. Mäluauguni joomise asemel võtta rahulikult ja juua ainult paar lahjat jooki vast peaks suutma igaüks. Aga just nimelt täiesti purukaine olemine võib ootamatult põnev eksperiment olla. Muidugi, nagu öeldud, ma olen viimane inimene selle koha pealt midagi jutlema ning ma ei garanteeri üldse, et ma paari kuu pärast teiega teist või neljandat või kaheksandatki korda klaasi taas kokku ei löö. Siiski, oma silm on kuningas.

NB! Siiralt palun mitte isiklikult võtta kogu eelnevat juttu, üks kõik kes iganes arvab, et ta võis end ära tunda. Antud jutu eesmärk ei ole olnud kedagi kritiseerida, vaid vaadata ausalt vastu enda (endistele?) joomisharjumustele ja põnevatele reaktsioonidele, mida kainus kaasinimestes esile kutsub.