Kuidas ma iseendaga rahu sõlmisin...

Vabandan, mu peaaegu nagu lubadusest rohkem kirjutada ei tulnud juba jälle midagi väga normaalset välja.

Küll aga täitsin ma visalt seda teist lubadust, milleks oli rohkem enda sisse vaatamine ja enda mõtete ja tunnete välja selgitamine ning lõpuks ka välja ütlemine. Lõpptulemust võib aga viimaste kuude olukorda arvesse võttes võrdlemisigi edukaks pidada.

Paljud, kes seda blogi eales lugenud on, teavad, et mu üheks igaveseks ristiks ja viletsuseks kaelas on olnud mu läbisaamine teatud õppeasutusega, mille koolipinki ma juba teist aastat nühin. Lisa sinna juurde veel teatud määral segadust isiklikus elus ja kalduvust raskemeelsusele ning kokkuvõttes sai sellest üks päris paks ja rasvane supp, mida ära süüa oli minu jaoks juba liig palju.

Kuid teada tõde on, et kui juba päris sügavale mülkasse jõuda, siis ühel hetkel ei saa enam väga sügavamale minna. Piir tuleb ette. Saab kas kõrvale ehk siis samale tasemele jääda, mis ei ole absoluutselt eriti keeruline tegevus, piisab parajast kogusest enesehaletsusest ja jõuetusetundest ja jaksamatusest abi otsida ning endaga tööd teha, mis on, võtan omaks, minu puhul täiesti tüüpiline refleks. Kui ma olen mingil põhjusel õnnetu, siis ma olen edasi õnnetu, virisen selle üle, tüütan sellega mõnd oma sõpra, kuni sel inimesel kõrini saab, siis otsin mõne teise, kes pole seda hala veel kuulnud ja hakkan otsast peale, kogu aeg süvendades endale, kui halvasti kõik on, tekitades stressi inimestele, kes üritavad mind aidata ja siis vingun seni, kuni midagi juhtub, a la kool saab otsa või talv saab läbi või kolin kodust ära vms. Aga on ka lootust lõpuks liikuda üles.

Ühe minust targema inimese sõnul on oskus iseendale vastu vaielda kuldaväärt ning tuleks endale sisse harjutada. Vajadusel kas või iga päev tunniks ajaks maha istuda, võtta kõik oma muremõtted ükshaaval ette ja siis neile vastu vaielda.

Naljakal kombel ei olnud minus ülimat rahu esile kutsunud ilmutuslik hetk aga aastatepikkuse meditatsioonide ega ka õhtupikkuse eneseanalüüsi tulemus, vaid lihtsalt moment. Moment, kui kogu mu peas olnud pundar oli äkitselt sirgjoon ja see toimus nii murdosa sekundiga, et jäi mulje, nagu poleks mingit harutamist üldse toimunudki. Äkitselt oli kõik selge. Veel naljakamal kombel saabus see hetk koristamise käigus. Nimelt erinevalt paljudest inimestest, kes peavad koristamist väga puhastavaks ja rahustavaks tegevuseks, ajab mind koristamine hästi stressi, sest ma alustan seda suurima entusiasmiga, leian aga poole pealt midagi huvitavamat või väsin ja lõpptulemusena on kogu elamine veel rohkem sassis kui enne. Või äärmisel juhul ma tõesti koristan lõpuni, aga siis juba metsikust vihast, sest ma jälle ei suutnud seda teha, nii et see mulle rõõmu valmistaks. :D

Jõudes aga olulise juurde tagasi, oli mul peal jälle üks nendest ennastohverdavatest hetkedest, kui ma olin osadeks võtnud terve gaasipliidi ja seal kodukeemia aurude sees hakkas mu mõte nii äkitselt sel ammu läbi kedratud teemal nii kiiresti jooksma, tuhat mõtet tulistas läbi mu pea ning korraga haaras mind tohutult eufooriline tunne, et kõik on hästi. See tunne oli lausa nõnda eufooriline, et ma sattusin täiesti segadusse, sest ma polnud end ammu niivõrd suurepäraselt tundnud. Minus segunesid korraga soov täiest kõrist karjuda ja samas seletamatu kergusetunne ja lihtsalt selleks, et see tunne minust ei lahkuks, viskasin ma kõik Cifised nuustikud ja pliiditükid sinnapaika ja jooksin arvuti taha, et lihtsalt oma mõtteid endast välja kirjutada. Üks kõik, kuidas ma ka ei üritanud, ükski sõna või lause, mis sõrmeotstest klaviatuurini jõudis, ei suutnud väljendada seda seisundit, mis mind valdas. Aga ma lihtsalt kirjutasin, ilma erilise tähelepanuta kirjavahemärkidele ja suurtele algustähtedele. Ning kui ma nüüd tagantjärele seda kirjutist loen, siis see ei väljenda tõesti võrdväärseltki seda tunnet, mis mind valdas, aga siiski teeb see mind õnnelikuks.

Kui kedagi nüüd huvitab, et mis see suur ilmutus või selgusehetk endast sisuliselt kujutas, siis oli see lihtsalt äkiline leppimine sellega, et ma ei tea kõiki vastuseid. Ja see on okei. Ma teadsin äkki sekundi pealt, et ma pean koolist akadeemilise puhkuse võtma, sest ma ei suuda isegi kaugõppesse astumisega algust teha, sest kogu see temaatika on mulle niivõrd vastukarva, et tekitab minus ainult väikesele lapsele kohast refleksi vältida kõike, mis sellega seondub. Seega ma tegin hoopis teadliku vältimise valiku. Otsustasin, et ma loobun mingiks ajaks koolis käimisest, sest seni kaua, kuni ma seal hingekirjas olen, aga lihtsalt kohal ei käi, istub see mittetegemine mul täpselt nii kukil, nagu ma käiks seal iga päev. Ning iga jumala hommik jäingi ma ärkama selle mõttega, et täna ma teen need kooliasjad ära. Ning iga jumala õhtu ma uinusin selle süütundega, et kuradi raisk, ma ei saanud jälle hakkama. Ning järgmine hommik tuli jälle selle "täna ma teen" hurraaga, et tuhmuda selleks igaõhtuseks enesepõlguseks ja enese hädavaresena tundmiseks. Olgugi et koolis käimise asemel käisin ma pea iga päev tööl, teenisin raha enda ülalpidamiseks ja oma soovide täitmiseks.

Jah, te teate ja ma tean, et see pole mingi selline töö, millele end elu lõpuni pühendada. Aga mul ei olegi vaja 21-aastaselt teada, millele ma end elu lõpuni pühendada tahan. Ma tean, et sellele on vastuvaidlejaid, kes leiavad, et 21 on juba päramine aeg teada, kuhu elus liikuda, aga ma tõesti ei suuda sellesse uskuda. Ausalt öeldes on mul sekundist, kui mulle keskkooli lõpudiplom kätte ulatati, olnud kohutavalt raske olnud hakkama saada selle sekundi pealt kuklasse roninud ootusega, et nüüd ma pean suve jooksul midagi ära otsustama, kuhugi õppima minema ja seejärel kellekski saama. Mina aga tegin ühe vale valiku teise järel kõiksugu valedel põhjustel, olgu see kodust ära kolimine või koju mitte tagasi kolimine või kurat teab mis. Ühtäkki, tol hetkel, ma taipasin äkki, et... ma ei pea kellekski saama. Ma olen. Juba praegu. Iga jumala hommik ma ärkan ja mul on võimalus veeta suurepärane ja häid emotsioone täis päev. Mis sest, kui ma ei päästa selle tegevuse tulemusel tervet maailma. Mul ei ole tõesti praegu kõige tähendusrikkam töö terves maailmas, aga see siiski meeldib mulle, ma teen seda väga hästi ja olen ennast seal positiivselt tõestanud. Ning ma ei suuda ega taha ega peagi end halvasti ega süüdi tundma selle pärast, et ma teen midagi hästi, kuna see ei ole tegevus, mis peaks ühiskonna silmis antud hetkel mu prioriteet olema.

Ma olen 21 ja mul on suurem osa iseseisvast elust alles ees. Mis veel olulisem, ma olen juba praegu iseseisev. Erinevalt koolis käimise ajast, mil ma sõltusin suuremalt jaolt oma vanemate rahakotist, suudan ma igakuiselt ära elada ilma neile peavalu põhjustamata ning rahakotti tühjendamata. Ning kui keegi arvab, et see on ebaõige käitumine, siis arvaku terviseks, aga ma otsustasin, et selle asemel, et kanda endaga kaasas raskust, tegelen ma hetkel nende asjadega, mis on mulle meelepärased, nagu töötamine ja heade hetkede loomine ning nendest tekkinud emotsioonide nautimine. Ja uskuge mind, kerge on. Suurepärane, kerge, hea ning muretu. Ma ei ole vähem täisväärtuslik selle pärast, et meile on sisse juurutatud, et me peame pärast ühe koolietapi lõpetamist suunduma teisega tegelema, et seejärel see teooria praktikasse panna, vastupidi, ma olen üks neid väheseid õnnelikke, kellele tõesti meeldib nende töö.

Tjah. Tegelikult on kogu selle äratundmise taga rohkem kui ainult kooli ja töö jutud. Selle põhimõte on tegelikult niiiiiii lihtlabane, et paha hakkab ja on igasugu eneseabiõpikutes juba nii läilaks kedratud, et ei tahaks seda kõva häälega isegi välja öelda. Aga. Ma võtan riski ja ütlen ikka. Küünikud võivad endale juba ropsikausi valmis panna. Rahu tuli, kui ma sain aru, et selle asemel, et elada mingis kauges umbmäärases tulevikus, mida ma ei suuda ette näha, tasub nautida seda, mis just nimelt nüüd ja praegu on hästi. Kui ma äkitselt viskasin maha aastatega kogunenud hirmu ja ebamäärasuse ja kindlustunde puudumise selle osas, mis hakkab juhtuma 5 või 10 aasta pärast, sain ma aru, et praegu on kõik suurepärane. Lausa imeilus. See, mis tuleb viie või kümne aasta pärast, tuleb kauges tulevikus. Ma ei peagi teadma, mis see täpselt on või kuhu see mind täpselt viib. Seni, kuni ma saan iseendaga hakkama, oma tegevusega teisi inimesi ei kahjusta, oma vanematel taagana kaelas ei ripu ja oma lähedasi enda õnnetu olemisega endast eemale ei peleta - I'm good.



Et siis.. ma vabandan selle emotsioonidepurske eest, kui keegi lootis siit mingit küünilist-kriitilist-humoorikat ühiskonna- ja inimvaatlust. Tahtsin lihtsalt hingelt ära saada. :)