this feeling in my bones

Mitte, et mul väga palju ideid või midagi tähtsat öelda oleks, aga ma mõtlesin, et ma jätan endast märgi maha, seni kuni mul on mingigi ligipääs internetile.

Igaljuhul kolisime Kõrvalboksiga uude kohta. Jätsime Pronksiga hüvasti ja sõidutasime kaks minivanitäit tavaari oma uude pessa. Hommikul kella kaheteistkümnest õhtul kella kaheksani. Lõpuks oli kopp nii ees, eriti kui avastada, et pärast seda kui sa oled mitu päeva järjest asju kokku pressinud, tuleb sul kohale jõudes hakata kohe esimese asjana neid lahti pakkima. Milline aja ja ressursside raiskamine see tegelt on. Kurb mõelda lausa. Aga nüüdseks on Pronksiigatsus omadega otsas ja uus kodu on kõige parem ja toredam, armsam ja heam. Nii ruumikas ja valge ja kutsub lihtsalt kodus olema ja köögilauakese taga teed jooma tunde järjest. Ja kuna ma ei saa üle ega ümber toidu teemal jahvatamisest, siis gaasipliidiga on ikka nii hea süüa teha. :)

Kolimine on suht kõik aja sisustanud - asjad ootavad lahti pakkimist ja ära paigutamist siiani. Peale selle on mu rõõmsa elu sisuks veel kõigest kool ja mingid üksikud sotsiaalsed episoodid. Samas vist tänu sellele vaimuhaigele graafikule oleme me Kõrvalboksiga niivõrd lähedasteks saanud, et rõõm on kohe koju tulla, sest saab inimesega juttu rääkida. Hea kodutunne sünnib sellest. Nalja hakkab saama kui meie neljas neiukene ka sisse kolib lõpuks - me kolm oleme lihtsalt nii hõumideks saanud ja kõik reeglid on paigas ja üldse isegi meie huumor on juba nii must ja perversne, et ma natuke isegi muretsen ta pärast. Noor tüdruk ka, rikume ära veel.

Kaua oodatud Kylie sai ka ära nähtud. Leiba ja tsirkust kogu raha eest ikka tõesti - uskumatut vaeva oli nähtud lava ja show kujundusega. Kõigele lisaks oli peaaegu kogu kontseptsioon homomeeste peale üles ehitatud. Visuaalidel olid enamuse osa ajast musklilised stringides mehed, kes tegid aegluubis sporti või väänutasid oma keha. Pluss need tantsijad, kellel ka väga palju kehakatteid polnud ning vikerkaarevärvilised veesambad ja muu. Ütleme nii, et kõvasti vahvama mulje jättis kui Madonna. Eriti kui ta tuli show lõpupoole rahva sekka ja küsis, mis laulu me ise kuulda soovime ja mingi tüdruk karjus talle "Lucky!" ja siis ta tellimuse peale lauliski seda lihtsalt klaveri saatel. "All the lovers" võttis suht pisara silma küll lõpuks. Pärastine linna seiklemine oli ka eriti humoorikas - sain jälle peadpidi taksopõrandas sõita.

Ja nüüd on jällegi pikk nädalavahetus Tartus ja Ehas otsa lõppemas ja ma istun Villase toas ja vaatan, kuidas Teele on paljas. Miskipärast on Ehas naised pidevalt alasti.