Kõrgkool, my ass

Ma lihtsalt ei saa seda enam oma hinges kinni hoida, nii väga kui ma ka ei tahaks muutuda kooli kallal vinguvaks inimeseks, ma lihtsalt ei saa.

Ma mäletan, et kui ma mainisin, et ma vist hakkan siia kooli õppima tulema, siis mu ema võttis väga tagasihoidlikult vaimustunud oleku. Ta on selle kooliga palju koostööd teinud ja ütles kohe, et ta arvab, et see pole minu jaoks õige koht. Et see on liiga.. vanamoodne minusuguse hinge jaoks. Soovitas Viljandisse kultuuriakadeemiasse minna selle asemel. Siis ma mõtlesin küll, et nonoh, ega ma nüüd mingi katastroofiline süsteemivastane vabahing ka pole ja kooli erialad ka sellised, et peaks ju avatud mõttemaailmaga olema.

Ja siis. Olles endas nii kindel. Ma tulin siia kooli. Ma olen siin käinud alla aasta ja ma tahaks ... karjuda. Ma tahaks karjuda ja need inimesed siin ärkvele raputada, et see ei ole normaalne. See ei ole kõrgkool. See ei ole isegi gümnaasium, see on napp põhikool.

Algul ma lihtsalt muigasin, et isegi aktusel käis allkirjaleht ringi. Tundus lihtsalt üle mõistuse humoorikas lausa, et keegi tuleb selle peale, et kontrollida, kas inimesed on aktusel käinud. Sellest oli mind ette hoiatatud, et koolis käimine on kohustuslik, aga et nii ennastunustava põhjalikkusega peetakse arvet selle üle, kas ja kui palju keegi kuskil kohal on viibinud, seda ei osanud aimata.

Teiseks hakkas nalja saama keeletestidega. Kõigepealt öeldi, et need, kellel on tehtud riigieksam, need ei pea testi tegema. Mul oli tehtud riigieksam. Ülejäänud tegid keeletestid, mille alusel meid siis kaheks rühmaks taheti jaotada. Tunniplaanis on siiamaani kaks inglise keele rühma, aga reaalsuses on meil üks tund terve suure rühmaga. Ja tase kõigub ikka väga ühest äärmusest teise. Ning siis me oleme saanud mitu korda sõimata selle eest, et kuidas peaks olema võimalik õpetada, kui tase on nii erinev. No, olgem ausad, tegelikult eeltöö selleks oli tehtud, aga see lihtsalt ei rakendunud.

No olgu, selle ma elan veel üle, õpin siis kolm aastat, kuidas moodustatakse present simple, how very amusing. Ma elan võib-olla üle ka selle, et väga suur osa õppejõude annavad loengut edasi meile paberi pealt teksti ette lugedes. Kuigi ma ei tulnud kõrgkooli selleks, et kellegi mitte eriti kunstilisel tasemel etlemist kuulata. Aga olgu, ma saan hakkama sellega, passin oma aja seal loengutes ära, õpin kodus neid asju, mis mind huvitavad ja teen oma kodused tööd ka hästi ära.

Kuid kui on üks asi, mida ma ei suuda taluda, ma lihtsalt ei saa seda kannatada, siis see on kellegi hinge peal tallumine. Kellegi iseloomu purustamine. Inimeste maha surumine. Mitte et ma eelnevalt põhikoolile vihjates arvanuks, et seal oleks selline asi õigustatud, ei, absoluutselt mitte mingil juhul ei ole minu arust normaalne, et inimesi, olgu nad noored või vanemad, surutakse maha. Aga põhikoolis tuli veel ette neid õpetajaid, kes leidsid, et nemad on kõigist üle ja nemad võivad meisse suhtuda kui mingitesse väikestesse arututesse olenditesse.

Mis aga ei ole võimalik, on see, et sa tuled kõrgkooli, ülikooli, omal vabal tahtel oma valitud, südamelähedast eriala õppima ja sinusse suhtutakse kui ... ma isegi ei tea, mis sõna peaks käima. Võib-olla ma arvan endast liiga hästi, aga ma ei suudaks ei loomadesse ega inimestesse niimoodi suhtuda. Vot tehnikasse. Meisse suhtutakse mõne õppejõu poolt siin nagu mina suhtun tehnikasse, et see on jube tore, kui see töötab valutult ja kiiresti ja kvaliteetselt, aga nii kui natuke midagi kokku jookseb või liiga kaua peab ootama, siis ma lähen närvi ja hakkan oma arvuti peale karjuma.

Mul ei ole vaja, et ma tulen täiskasvanud, 20-aastase inimesena kooli erialaselt ette valmistuma ja minult nõutakse arstitõendit, kui ma otsutan, et ma ei tunne end piisavalt hästi, et mitte kooli minna. Mitte ükski täiskasvanud inimene ei vii ühtegi päris ülikooli arstitõendit. Ammugi, kui mu tulemused on väga head, ma olen kõikides ainetes omadega järjel. Mul on õigus, täiskasvanud inimesena, otsustada, et mu pea on täna liiga paks või et ma olen täna niivõrd kohutavalt väsinud, et ma ei suuda koolis edukalt funktsioneerida. Mis loogika järgi ma peaks minema perearsti juurde, keda mul Tallinnas ei olegi, ja ütlema, et "Tere, mul oleks vaja oma ülikooli viia tõend, et ma olin liiga kurnatud, et kooli minna". Ma kujutan ette, kuidas mu arst vihastaks, et ma tema aega raiskan. Loomulikult kui ma puudun mingil põhjusel pikemat aega, siis ma annan sellest teada õppejõududele, et ma saaks teada, mis ülesanded mul on vaja ära esitada ja nii edasi. Aga kas tõesti on liiga võimatu hoomata seda, et külmetunud inimene peab püsima kodus, jooma teed ja olema teki, selle asemel, et käia koolis või tüüdata arste haigusega, mis läheb nagunii 7 päevaga üle (kui ei lähe hullemaks).

Aga tegelikult ma ei tahtnud isegi sellest hetkel rääkida. Miks üldse see postitus tuli, oli tingitud ühest õppejõust, kes on... delikaatselt väljendudes.. temperamentne. Tegelikult, minu arust, on see ammugi midagi muud kui temperament, kui inimene peab ennast teistest kõrgemaks ja hõõrub seda pidevalt teistele nina alla. Ta on korduvalt loengus meie peale karjunud, sest me oleme julgenud naerda. See ilmselgelt vihjab mulle pigem, et inimesel on piisavalt madal enesehinnang, et karta, et naerdakse tema üle. Rääkimata sellest, et väga normaalne oleks mingi naerda julgenud inimese peale karjuda, et sina, sina oled kõigest mingi mõttetu tudeng. Sa oled eikeegi. Ning tänane intsident tõestas veelkord, et inimesel ei ole kõik peas väga okei. Kui õppejõudu plaanitakse tulla hindama ja tema ainus kavatsus selleks ette valmistada on suusõnaliselt iga õpilasega kokku leppida, mida ta tunnis peab ütlema, mida lugema, mis keelde mida tõlkima, siis ilmselgelt on see piisav märguanne sellest, et tegemist ei ole väga hea õppejõuga, vastasel juhul ta ju saaks aru, et pooleteise semestriga ei peagi kõik suurepäraselt hästi keelt oskama. Ning, vähe sellest, eeldada kõigist kõige halvemat ja nimetada valetajateks, loodriteks ja tööst kõrvale hiilijateks oma tudengeid sellepärast, et inimene ei suuda hoobilt kõiki sõnu tekstis täpselt õigesti lugeda või hetkekski mõtlemata teksti otse tõlkida, on minu arust kohutavalt alandav ja madal. Ma tean, et need inimesed, kes täna pool tundi järjest said kuulda lõugamist, selle eest, et nad pole midagi ette valmistanud, olid seda teinud. Me olime seda teksti lugenud ja tõlkinud ja kuulanud ja mida kõike. Minu arust on üsna loogiline, et keeleõpe ei seisne selle pähe õppimises ning ma ei peagi vähimatki ajurakku pingutamata seda tõlget ette vuristama. Ja me ei pea teadma, kuidas iga viimane kui sõna selles keeles välja hääldub.

Mul ajab südame lihtsalt nii, nii uskumatult täis tõsiasi, et ma käin kõrgkoolis, kus minu peale karjutakse, minu tehtud tööd ei hinnata ja inimesi reaalselt nutma aetakse. Kus öeldakse, et ära järgmine kord tule isegi kohale, sest siis on siin hindajad. 

Mul ei ole sõnu. Ausalt. Ma ei tea, mida ma tegema peaks. Siin ei aita enam enda meelemürkide või spordiga maandamine, ma olen lihtsalt nii uskumatult pettunud, solvunud ja püha viha täis, et sellel ei ole piire. Kui see ei oleks eriala, mida ma tõesti tahan õppida, siis ma annaks kohe praegu lahkumisavalduse. Aga mis sellest nagunii, see oleks lihtsalt minu murdumine ja täpselt see, mida nad ootavadki. Vastupidi, ma jään kõige kiuste siia kooli edasi, aga niimoodi asjad lihtsalt enam edasi minna ei saa. Mul on häbi ja valus ja kurb, et niimoodi õpetatakse tänapäeval inimesi, kellest peaksid saama selle riigi laste ja noorte ja nõrkade abistajad ning suunajad.