Sellest hoolimata oli väga emotsionaalne nädal. Üks väga oluline ja lähedane ja elumuutev ja tähtis asi jõudis lõpule. Mis on veider ja harjumatu ja kurb. Ma üritan juba mitmendat korda mingit lauset konstrueerida ning ma avastan alles praegu, et ma ei oska midagi öelda. Asjalikku.
Lihtsalt veider on mõelda, kuidas inimesed võivad muutuda. Mina ise siis sinna hulka arvatult. Kuidas ühel hetkel on su elus ainus oluline asi olla kellegagi, mitte olla üksi, tunda end vajatuna, anda end ära, olla peata, kaaluta, lootust lõhkemiseni täis, nii õnnelik iseenesest sõltumata. Ja siis sa leiadki selle inimese, kes täidab kõik need su ootused. Algul on sulle oluline ainult see, kuidas see sulle tundub. Tähtis on see, et sul oleks hea. Aga ühel hetkel sa oled sellele inimesele andnud nii palju, et ta muutub sinust palju olulisemaks. Olulisemaks sinu heaolust saab teise inimese oma, tahad ennast anda selleks, et temani jõuda, lootused teisenevad ühiseks lootuseks, unistused ühisteks unistusteks, teie lõhnad hakkavad segunema, teie näojoontesse tulevad sarnased elemendid, te loete üksteise mõtteid ja lõpetate üksteise lauseid..
Ja siis.
Mis kohalt tekkib see muutus? Mis hetkel hakkad sa mõtlema jälle enda peale rohkem? Miks, kuigi sa seda ise absoluutselt ei taha või ei planeeri, avastad sa äkki, et su prioriteedid on hakanud muutuma? Et su tunded ei põleta enam seest? Et koos on hea, aga eraldi on ka? Mis hetkest muutuvad need mõtted ja tunded lõplikult oluliseks?
Eks öösel enne magama jäämist võib nende üle mõelda ja juurelda ja jõuda kümnete lahendusteni. Nendeni, mis pakuvad iseendale lohutust, rahustavad maha, annavad õigustust. Ja nendeni, mis on ebamugavad ja valusad ja ütlevad, et sa oled südametu egoistlik tühikargaja, kelle ideed tuleks eos kastiga Abu Dhabisse saata.
Ja millal jõuab kätte see hetk, et need viimasedki vastuargumendid muutuvad vaid nukraks paratamatuseks, et sa pead endale otsa vaadates tõdema, et anna mulle andeks mina ja eelkõige sina, aga ma vist olen südametu egoistlik tühikargaja, kuid see ei pane mind enam oma meelt muutma..
Mis aga ei tähenda, et see ei oleks raske. Loobuda millestki, mis on hea ja kallis ja soe ja täis mälestusi öistest metsadest ja jaaniussidest ja merest ja plahvatavatest torudest ja karjuvatest mustlastest ja kalamaja tänavanurkadest ja hommikusest soojast voodist ja seal lamava inimese pehmetest ja uneõrnadest näojoontest ja naeru kõlast ja lämmatavast palavusest ja Luunja kastesest heinast ja tuhandetest muudest hetkedest, pilkudest, tunnetest. Loobuda tähendamisest, anda tühjaks maailmatu suur ruum, mis su südames oli seda inimest igapäevaselt täis. Loobumine on miski, mida me vist terve elu jooksul ka selgeks ei õpi, miski, mida me väldime viimse veretilgani, sest loobumine millestki, mis on olnud su elu, jätab vaid vastutuse elada veel paremat ja õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu kui enne. Sest muidu oled sa ennast alt vedanud. Ja antud juhul ka teist osapoolt.
Praegu ma tunnen, et ma olen valmis seda vastutust võtma. Enesega tegelema. Ma tunnen, et see on see hetk, kus ma peaks istuma iseendaga maha, panema silmad kinni ja ütlema endale "unista". Unustama kõik piirangud, takistused, ettemääratuse, tehtud sammud, ootused ja lihtsalt mõtlema sellele, et mis on see, mida ma tahan kõigist maailma asjadest, mis võiksid juhtuda. Kuhu ma tahan minna. Kellega. Mida tegema. Mõtlema välja, kas ma tahan ennast millegagi defineerida, kas ma vajan plaani, kas ma tahan kellekski saada. Kuigi oma parimas usus ma juba olen, ilma et ma peaks pingutama ette antud osa aastaid ja tegema mingeid kindlaid asju, et äkitselt kellekski saada. Ma ei ole oma amet või diplom või ette näidatav tulemus. Kuid fakt, et ma seda ise usun, kohustab mind veel rohkem kohe juba praegu tegutsema, teadmata kas ma üldse kuhugi jõuan.
Kurat, ma ei tea, maybe i'm just a dreamer.
Ma loodan, et sa tead, et sa oled mulle sõnulseletamatult oluline. Et sa õpetasid mind vaatama asju, mida ma ei osanud märgata, et sa panid mind end tundma tapvalt ilusana, et sa panid mind taas uskuma asjadesse, mida ma ei julgenud enam uskuda. Ma loodan, et kõigest hiljutisest hoolimata sa ka siiski usud, et sa oled väärt enamat, kui mul anda oleks ja et sa jõuad selgusele, mis see on ja leiad selle ka. Aitäh. Ja anna andeks.
Siinkohal oleks insert deep song about love, relationships and being selfish. Aga kuna ükski mu peas ei üürga, siis ma ei hakka isegi punnima. Panen veel ühe sitaks sügavamõttelise pildi ja lähen vaatan lakke ja ei vaata iseendale otsa.
No comments:
Post a Comment