Guano ja Sandra ja kõik maailma hää

Ilmselgelt ma ei ole veel FB-is saanud piisavalt palju üürata sellest, kui hea oli Guano Apesi kontsert. Seega ma teen seda ka siin.

Läksime kohale umbes 22 ajal ning juba ukse pealt vaatas meile otsa selline rahvamass, et süda kukkus saapasäärde. Rock Café oli rahvast niivõrd täis, et viimased read seisid põhimõtteliselt baarileti ääres ja see oli pehmelt öeldes hirmus. On teada juba ette, et selliste kontsertide ajal läheb mölluks ja mina va peaaegu-alakaaluline ja masendavalt treenimata inimene olen nendel puhkudel teatud riskigrupis kokku kukkuda ja surnuks tallutud saada. Aga. Nagu ma juba paljudele ütlesin, siis kui ma ka oleks sinna surnud, oleksin ma surnud maailma kõige õnnelikuma inimesena. Seega loomulikult alustasime me teise soojendusbändi ajal teekonda lava esiridadesse.

Hämmastaval kombel ei olnud seal üldsegi kramplikku ega kurja rahvamassi, kes minu üritust end esiritta pressida küünarnukkide või kurjade pilkudega oleks takistanud. Tehti ilusti teed, nii et mina sain põhimõtteliselt turvavõre juurde ja mu ustav naiskond oli kohe mu selja taga ja kõrval. Juba tol hetkel tekkis tahtmine visata seljast kõik riided ja minna külma duši alla, aga hullem oli muidugi alles tulemas.

Lasid nad end oodata, mis nad lasid, lõpuks nad lavale ka tulid. Ja erinevalt paljudest teistest bändidest, kus laulja laseb end vähemalt 5 minutit järele oodata, oli Sandra ka kohe pärast poisse platsis. Kuna kõik, kes seda blogi eales lugenud on, juba teavad, et ilma igasuguste mööndusteta on ta minu ideaalnaine, siis võite vaid ette kujutada, millised värinad mul üle kere käisid teda nähes. Ütleme nii, et erutus puhta pealaest jalatallani. Ja tõesti, pärast sai veel teistegagi arutatud, et püha müristus, KUI hea see naine ikka veel välja näeb. Kohe tiksub 35 täis, aga ta näeb parem välja kui mina praegu oma 20. eluaastal - niiiiii särav, nii elujõuline, perfektse keha, surmavalt seksika naeratuse ja ... kuidas seda nüüd öelda.. tõelise 'fuck I'm awesome' auraga. Ta on see nunnu naabritüdruk, kes pole absoluutselt klassikaliselt ilus ja kannab täiesti tavalisi riideid ja tal on tavalised pikad lokkis juuksed, aga temas on see miski, mis paneb sind veenduma, et tegu on kõige perfektsema inimolendiga eales - tema naer, tema nilbed naljad, see, kuidas ta silmad hullumeelse kombel säravad ja tema täiesti veidrad tantsuliigutused, kõik see veel lisaks ka.. paneb mind veel rohkem kahetsema, et mul pole võimalust olnud teda juba varem päriselus näha..

Okei, olgu, ma nüüd räägin natuke muusikast ja kontserdist ka. Esimene lugu oli Oh What A Night ja ilmselgelt väga sobiv, sest tõesti, tegemist oli unistuste õhtuga. Ilmselgelt muidugi inimestele, kes pole veel jõudnud uut albumit hankida või kuulata see uute laulude rohkus niivõrd head meelt ei valmistanud, aga tuleb tunnistada, et kuigi mul olid alguses väga suur trots selle plaadi suhtes, siis hakkavad need lood mulle iga korraga aina rohkem meeldima ja ütleme nii, et need on ikka catchy as fuck. You Can't Stop Me läks aga juba oma tuttavuse poolest rahvale nii hinge, et läks suuremat sorti karglemiseks ja kaasalaulmiseks. Mis aga "Quietly" puhul üllatas, oligi see, et tšikk suudab ühel hetkel täiest hingest karjuda ja järgmisel hetkel nii õrnalt ja kaunilt laulda ja sealjuures viisi pidada, et tõesti suu vajub ammuli.

Teine positiivne üllatus oli aga lugude valik - olgugi et setlistist jäid välja paljud lood, mis on minu arust kõvasti paremad kui nende tuntud singlid, siis vähemalt on nad valinud sinna kõrvale selliseid, mis võimalikult palju publikut kaasa haaravad. Seega loomulikult röökis publik täiest kõrist ära Sing That Song refrääni ja laulis Pretty In  Scarleti refräänis Sandra dirigeerimisel nagu üks inimene "Come ooooon". Eepiline hetk oli muidugi Underwear ajal, kui esiteks Sandra utsitas kõik mehed särgi seljast ära võtma ehk siis reaalselt keeldus laulu alustamast enne, kui tema ees polnud piisavalt palju higiseid torsosid. Kahjuks nende kontsertide publikut arvesse võttes ei olnud muidugi enamikel naistel eriliselt hea meel, sest kui sinu seljas elab siiski otsekontaktis 100 kilo higist meheilu ja man boobse, siis see on kõike muud kui erutav. Aga jällegi, rahvas huilgas kui ratta peal ja noormehed ise muidugi skandeerisid "SANDRA! SANDRA!!", mille peale ta peaaegu et punastas ja ütles "Come on guys, you know I can't do that..." Tjah, kahju. Ja Underweari lõpus olevad read "I wanna be your baby" läksid kordamisele vist umbes kaheksa korda, sest iga korraga kõlas see veel võimsamalt ja nii ühehäälselt, et isegi paljunäinud Sandra näole ilmus hämmeldunud naeratus.

Nagu videostki näha, siis kogu bändi vahel on nii uskumatu mõnus energia.. Enamuse lugudevahelisest ajast kulutasid nad üksteise üle nalja viskamisele stiilis "Stefan jookseb alati hotelli jõudes meist esimesena jõusaali, aga kasu sellest küll midagi pole" ja kuigi ma räägin siin maniakaalselt palju Sandrast, siis ma viskan selle oma orientatsiooni kapsaaeda ning annan tõele au - terve bänd on kuldaväärt nähtus, üks ägedam tüüp kui teine.. Eriiiiiti aga Dennis the Drummer (tunnistan üles, et mulle meeldivad natuke hullumeelse pilguga inimesed).

Uutest lugudest aga jättis kõige sügavama mulje This Time. Miski selles laulus on nii tugevalt sisendav ja korraga nii ilus, meloodiline, kurb ja samas magus. Ja no, ma ei saa jätta mainimata, et selle laulu ajal laulsime Sandraga üksteisele silma sisse... ja fair enough, mu kõrvad hakkasid kohisema ja maailm kadus ära üheks elu ilusaimaks hetkeks...

Aga sellest hoolimata olid ka teised uue plaadi laulud väga mõjusad ja laivis kohutavalt head, mis sest, et alguses ma neist eriti vaimustuses ei olnud. Esimese viimase loo, Open Your Eyes, juurde jõudes oli mul õhk omadega nii otsas, et sisse hingates kõik kraapis sisemuses, rääkimata sellest, et nii sisse kui välja hingamine oli nii pinnapealne.. ükskõik kui sügavalt ma oma arust ei üritanud sisse hingata, selline tunne oli, et vaid 20% võimalikust õhust jõuab minuni. Mingil hetkel Mann pudeneski ära, sest ta vaeseke oli natuke haige ka ja hakkas organismile. Ma ise võitlesin ka endaga, sest kogu rahvas röökis täiest kõrist kaasa ja kargles veel seninägematu hooga ja ma tahtsin nii sellest osa saada, aga ma tõesti tundsin, et ma enam ei jaksa. Aga pidasin laulu lõpuni vastu ja korisesin viimase hingetõmbe peal neile kiitust ja lõin oma jõuetute kätega umbes kolm plaksu.. xD

Õnneks oli paus enne encore'i ja esimene lugu ehk Plastic Mouthi instrumentaal piisavalt pikk aeg taastumiseks ja siis tuligi viimane, õhtu oodatuim - Lords of the Boards. Ja mitte selle pärast, et see üldsegi mu lemmiklugu oleks, aga nende überpoppidest singlitest on see üks parimaid ja sa pead ometigi armastama lugu, mis rahva täiesti pööraseks ajab.. Publik läks oodatult täiesti segaseks, laulis esimesest viimase sõnani terve loo kaasa ja refräänide ajal läks ikka võimsaks moshimiseks. Õnneks keegi hea inimene viskas mulle ka selle loo ajal tisside vahele terve pudeli vett, mis tegi olemise kõvasti kergemaks ja selle loo lõpus karjusin oma viimase hääle ka ära...

Ütleme nii, et kokkuvõttes oli nii uskumatult hea, et siiamaani tulevad pisarad silma kontserdipilte vaadates. Ma olen seda bändi hingepõhjast armastanud hetkest, kui ma nad umbes 13-aastaselt avastasin ja mu kurvastus oli lõpmatu, kui mõistsin, et nad olid juba laiali läinud. Aga mingi lootus, et ma kunagi kuskil neid veel näen, oli alati olemas ja seda kontserti võib tõesti lugeda eluunistuse täitumiseks. Jah, ma olen ikka nii õnnelik.

_________________________________________________________

Ja.. kuna seda lugu laivis ei tulnud.. siis ma postitan selle siia veelkord.. sest see on mu üks lemmikuid sellelt uuelt albumilt. Ning sellepärast, et lisaks Guanole oli mul ka niisamagi freakin awesome nädalavahetus lõpmatu maadlemise, lugematu hulga sinikate, jäätise, halbade tiinekafilmide ja Disney multikate, seljas tassimise, kiusu täis hetkede ja täitsa nunnude hetkedega. Lihtsalt nii üdini hää.