Ilmselgelt ma olen ikka omadega täiesti härga täis läinud. Esimene kord, kui ma käisin BodyJamis, siis ma mõtlesin, et ma olen omadega läbi. Seejärel käisin ma Zumbatamas ja mõtlesin, et oiiiii eiiiiiii, poole trenni peal oli meil Mannuga hing paelaga kaelas ja käed enam väga ei tõusnud ja 1,5 liitrit vett kadunud nagu niuhti. Ja siis mis juhtus? Läksin uuesti BodyJami. Nojah. Võttis riided seljas märjaks küll, aga.. tahaks nagu veel. Ja siis läksin uuesti Zumbatama, kaasas seekord endale 1,5 vett. Laulsin kogu aja kõva häälega kaasa, karglesin nagu orav rattas viimase minutini ja kui aeglane lugu peale pandi, siis olin siiralt ja südamepõhjast pettunud.. et ongi kõik või? Asi on nii hull lausa, et ma korraks isegi mõtlesin õhtul uuesti kuhugi minna, aga siis ma tõin end mõistusele.. kõrvakiiludega.
Uskumatul kombel ma suutsin end pühapäeval isegi jooksma vedada. Põhjuseks küll pigem nädalavahetuse lõppemisest tingitud nukker tuju ja 13 kraadi sooja. Aga jaa, lükkasin kõrvaklapid kõrva, dressi selga ja pistsin vudima mööda Pärnu maanteed. Siiski, järgmine kord teen selle lükke ära, et jalutan mingisse normaalsemasse kohta a la mereäärne, sest asfalt asfaltiks, aga mingite burgeriputkade ees pühapäeva pärastlõunal kell neli endiselt fiestat pidavate vantide vahelt läbi jooksmine ei ole päris see lõõgastus, mida ma otsin. Ning ilmselgelt mõistus ei ole enam päris omal kohal, kui ma mõtlen praegu, et nii tore on nädalavahetuseks Tartu minna, sest siis saab metsa jooksma. Oh dear lord.
Ma väga vabandan selle äärmiselt ebahuvitava postituse pärast teemal 'kui palju nahk ikka ühes või teises trennis märjaks läheb', ma luban, et ma edaspidi üritan end vaos hoida.
Täitsa offtopic pean ära mainima, et lähen kohe üle 7 kuu verd andma... Loodame, et sellest viimase aja aktiivsest eluviisist midagi kasu ka on ja nad lasevad mind ometigi kord niisama doonoriks, ilma et ma peaks enne 5 korda trepist üles-alla jooksma ja rekordkoguses mingeid pulbreid endale sisse sööma.
No comments:
Post a Comment