Special dreams

Ma hakkasin juba eelmine neljapäev blogi kirjutama.. nojah, nii palju siis sellest. Siis oli hoog nii sees ja päev isegi nii suurepärane, et sõrmed lausa lidusid klaviatuuri peal, ajapuudusel jäi aga lõpetamata..

..nüüd on tükk tööd, et endast ühtki sõna välja pigistada, aga ma lubasin endale, et ei lase seda blogi unarusse, nagu viimasega juhtus, seega.

Viimasel ajal on jälle unenäod väga veidrateks kiskunud. Kohe väga, väga veidrateks. Tea, kas keegi oskaks seletada, millest see tuleb, et vahepeal on perioode, kus magad tõelist rahuloleku und ja ärkad hommikul ka väheste unetundide järel puhanuna ja ilma igasuguste meenutusteta.. ja siis hakkab pihta. Mingid unelavastused, mis on nii ebareaalselt reaalsed oma detailides, nii mitmeplaanilised, erinevate süžeeliinidega tervikud, mis jätkuvad ka pärast ärkvel oldud pause, nii et üles tõusmise aeg nihkub pidevalt edasi, sest nii tahaks teada, mis edasi saab ja hakkadki teadlikult und edasi vaatama. Rääkimata üldse sellest, et viimaste õhtute jooksul on sinna põimunud mingeid inimesi, kellega pole üliammu absoluutselt suhelnud ja väga veidrates kontekstides. Ma saan aru, et mu alateadvus võib-olla tahab mulle midagi öelda, aga.. ma ei ole kindel, et ma teada tahan, mida. Üritasin praegu nalja pärast mingist unenägude seletajast ideid leida, aga seal polnud midagi ei vanasse kooli tagasipöördumise ja seal eelpuberteetikute haiglase tähelepanu osaks saamise kohta. Rääkimata siis sellest, mida võiks tähendada, et su eks esineb 10-aastase noorukina ja sa tahad talle kinkida hamstrit, aga kui sa peod avad, siis on seal sees hamstri pealuud kujutav kaelakee.. või see, et te lõpuks pool aastat saare peal paguluses elate, sest keegi teie armastust ei mõista. Ja nii edasi.

Üleüldse, kuidagi.. nukker aeg on. Nädalavahetus ei olnud, neljapäev möödus mõnusalt kodus lösutades, reede öösel tantsisin varajaste hommikutundideni, laupäeval oli taaskord hunnik Disneyt ja baarituur, aga.. pühapäevast alates.. no ma ei tea lausa. Ausalt on kuidagi veider-nukker-arusaamatu olla. Pühapäev oli veel kuidagi, lihtsalt nädalavahetusest uimane, tegin oma uue sõltuvussarja maratoni (mis hakkab muidugi nüüd ka telekast jooksma, kui ma esimese hooajaga peaaegu lõpul olen) ja valutasin niisama kõhtu. Aga nüüd on juba kolmapäev ja tee, mis sa teed, ei lähe olemine paremaks. Ei aita trennitamine, see viib ainult mõtted ajutiselt mujale, aga pool tundi hiljem on jälle ebamäärane.. ei aita õhtud kommuuni elutoas karjakaupa päid ja jalgupidi koos, mis sest, et naerda on saanud juba kaks õhtut nii, et pisarad voolavad.. Midagi oleks nagu väga väga valesti, aga no ei suuda välja mõelda, mis see on.. kõik teeb ühtemoodi kurvaks..

Eriti ei aita kaasa ka see, et ma viimased kolm päeva kogu aeg korteriseinte vahele olen aheldatud olnud, sest asju, mida teha, on lihtsalt nii meelt heitma panevalt palju.. ja tuleb aina juurde.. järgmine nädal on eksamid ja kooliga põhimõtteliselt vsjoo ehk siis peaks nagu viimased pingutused olema, aga ausalt öeldes on siin päikeselaigus istudes lihtsalt selline tunne, et kogu elu voolab mööda samal ajal, kui sa koostad õpimappe / loed raamatuid / kirjutad ametlikke kirju / tõlgid tekste / õpid mingeid ebavajalikke asju pähe..

Ma ei tea noh. Täna sõitis emps ka ära ja ma olin reaalselt kurb sellegi üle. Või.. olen siiamaani, mis sest, et selles ajavahemikus, mis ta ära on, ei jõuaks ma nagunii Tartussegi. Hommikul rääkisime ja siis selgus veel, et üks inimene, kes mind väga pika aja vältel üles kasvatas ja oli mulle veel kolmanda vanaema eest, on surnud. Võib-olla kui ma ei oleks selline hädine sitapea viimased paar päeva, oleks see teadmine mind kuidagi mõjutanud, aga..

Ilmselgelt kirjutasin teile maailma kõige mõistlikuma blogipostituse üldse. Mul ei ole teile isegi ühtegi laulu kuulamiseks siia toppida.. piltidest rääkimata. No nii hale ahv pole ma juba ammu olnud.

 Ah ei, näete.. forever alone guy ikka leidsin.. vähemalt ei saa mind eneseiroonia puudumises süüdistada.